Vigala lugu oli osapooltele õpetlik
01.06.2007 | ek | Rubriik: ArvamusKohus andis 23. mail välja kohtumääruse,
mille kohaselt kriminaalmenetlus kodanike Kristiina Jõgi ja Toivo Averini
suhtes otsustati lõpetada ja mõlemad kohustuvad maksma 5000 krooni
sihtotstarbelisse toetusfondi Saaga.
Vigala kiriku altariskandaal puhkes 2006.
aasta oktoobri lõpus, kui muinsuskaitsjad avastasid, et kirikutegelased on
1680. aastast pärineva barokkaltari ja -kantsli omavoliliselt üle värvinud.
Süüdistuse kohaselt rikkusid nad
kultuurimälestiste autentsust, ajaloolist ja kultuurilist väärtust. Esialgses
süüdistuses oli tekitatud kahju suuruseks märgitud 2,5 miljonit krooni.
Käesoleva aasta aprillis otsustasid
osapooled, muinsuskaitseamet ja EELK, võtta teise suuna ning mitme kohtumise
tagajärjeks oli kokkulepe, et tehtud kulutused kantakse võrdsetes osades
ühiselt, näitamaks soovi leppida ja võimet koos vastutada.
Muinsuskaitseameti peadirektori Kalev
Uustalu sõnul oli selline ühine vastutuse jagamise soov antud kohtuasjas väga
oluline, sest möödalaskmisi oli ju ka muinsuskaitseameti töös, kes oli
süüdistaja poolel.
21. mail toimunud kohtuistungil võttis
muinsuskaitseamet tagasi kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi täies ulatuses.
Uustalu kinnitusel oli hagi tagasivõtmisel mitmeid põhjusi: «Esiteks selgus
uuringute järel, et ülevärvitud altari restaureerimine ei ole praegu
riskivabalt võimalik. Lisaks kinnitas peapiiskop, et EELK võtab koos kogudusega
altari seisundi pideva jälgimise alla ja nii on võimalik operatiivselt
reageerida, kui altaril hakkavad ilmnema värvimisest tulenevalt muutused.»
Osapooled möönsid juhtunust saadud
õppetundi ning pidasid kohtuskäimisest olulisemaks tihedamat teabevahetust ning
senisest paremat koostööd. Kahjustuste ulatuse ja restaureerimise võimalikkuse
väljaselgitamiseks tehtud kulutused otsustati jagada osapoolte vahel.
EELKd esindanud advokaat Vahur Glaase
hindab langetatud kohtuotsust igati heaks ja õiglaseks ning tõdeb: «Selles loos
on palju õpetlikku, mis vajaks põhjalikumat käsitlust.»
«Jääb vaid loota, et poolte vahel saabunud
õigusrahu kestab ning koostöö muinsuskaitseameti ja kiriku vahel edaspidi
ainult paraneb,» sõnab Uustalu.
Merje Mänd
Kui inimene on intelligentne ja tal on palju energiat tuleb temast teha kindral, kui intelligentne ja vähe energiat, siis sobib ta ohvitseriks, kui pole ei intelligentne ega energiline, siis sobib ta jalaväkke, aga kui inimesel pole mõistust, kuid on palju energiat, siis tuleks ta maha lasta.
Erinevatel aegadel on esemete tähendus ja väärtus olnud erinev. Sajandite vältel on tõusnud altariseina ja kantsli ajalooline väärtus, sest need kannavad endas meie ajalugu ja kirikulugu. Muinsuskaitsjate meelest on väärtuslikud kõik värvikihid, sest need kõnelevad meile eelnevatel sajanditel elanud inimestest ja nende mõttemaailmast. Viimatine värvimine toimus mulle teadaolevalt 1930. aastatel. Siis kasutatud värvid olid teistsuguse keemilise koostisega kui viimati kasutatud värvid. Keegi ei tea, kuidas tänapäevased värvid mõjuvad puidule ja varasematele värvikihtidele. Muinsuskaitsjad kardavad, et hävitavalt. Esemed kannavad endas mälu ja eseme osalise või täieliku hävimise korral see info, mis neis on, kaob. See ei ole pelgalt kunstiajalooline info, vaid ka kirikulooline info – teave eelnevate põlvkondade kirikuliste kohta, ristiusu ajaloo kohta Eestimaal. Seepärast peaksid kirikuinimesed hoidma esemeid, mis nende kasutusse on antud. Kogudus ei ole ainult need inimesed, kes elavad täna, vaid ka need, kes elasid enne meid ja need, kes tulevad pärast meid. Küsimus on – kas EELK-l on vaja eelnevate põlvkondade kristlasi mäletada?
Ühest küljest on usklikud ju varem alati oma kirikuid ise korrastanud. Ka Vigala altaripildil oli 9 värvikihti, paraku aeg on muutunud. Kui vanasti peeti sõda kivide ja kaigastega siis võis paljutki, mida tuumapommide ja sadolini värvi ajastul ei või.