Lugupeetud prelaat, esmalt oleks hea teada, kuidas teie poole pöörduda – tiitleid ja nimetusi ju nii palju.

Pöörduge, kuidas soovite. Mulle tundub küll, et peaksin endale kunagi suurema kirstu tellima, et kõik see au, mis minu puhul on üles näidatud, koos minuga sinna sisse mahuks.

Au jääb ju maa peale alles.

Ei jää, meie head teod käivad küll meiega kaasas, aga meie nimed unustatakse varsti, mitte küll kõigi omad. Kunagi öeldakse võib-olla Bach, Beethoven ja Pärt, meie endi jäljed on väga tillukesed.

Hiljuti üllitasite 90ndaks sünnipäevaks oma elulooraamatu. Lugedes jäi mõnus tunne, et suhtute kogu elatud ellu ootamatu vabameelsuse ja laheda kõnepruugiga.

Olen püüdnud ikka kogu aeg ristiinime armastada kõiki, ka oma vaenlasi, nagu Jumal meid armastab.

Edasi loe Maalehest.