Vello Salo: rehabiliteerime Neitsi Maarja!

Kaanas olid pulmad – nii kehvad, et said maailmakuulsaks: veiniküla pulmalauas tuli nimme veinist puudu. Ja vähe puudus, et kogu peigmehe suguvõsa oleks hakatud Kuivapulma kuttideks kutsuma, aga ei hakatud: pulmaliste hulgas oli üks naine, kes sosistas oma pojale: «Vein on otsas!» Poeg kostis küll, et polevat tema asi, aga ema soovitas köögipoistele: «Tehke, mis tema ütleb!» Poeg laususki: «Täitke need astjad veega ja viige sealt sajavanale maitsta!» See proovis ja hakkas peigmeest noomima: «Igaüks paneb alguses parema veini lauale ja kehvema alles siis, kui pea soe – sina aga hoiad parema viimaseks!»

See lugu torkas pähe kohe, kui lugesin Postimehest (Jaan Lahe, «Maarjamaa kahtlane juubel», PM AK 6.09), et Neitsi Maarja eestkoste palumine lahutavat katoliiklasi protestantidest. Seda loen-kuulen mujaltki – niisiis üks teema, mida äsja välja kuulutatud teema-aastal tasub lähemalt vaadelda. Teema on aga suur ja lai, palun järgnevat võtta ainult esmaabina piibelliku Maarja-kuju mõistmiseks.

Alustagem algusest. Piibli esimesel leheküljel seisab lugu sellest, kuidas tohuvabohust sai kuue päevaga õnnistatud kord: seitsmendal päeval õnnistas Jumal-Isa uut maailma, mis «oli väga hea». Lugu algab sõnaga «Alguses». Sama sõnaga alustab evangelist Johannes oma lugu uuest algusest, aga ka selle alguse esimesest seitsmest päevast: seitsmendal päeval ilmutab Jumal-Poeg oma «viimaseks hoitud» au.

Kaana pulma lugu ei ole niisiis mitte üksnes 2. peatükk, salmid 1–11, vaid Johannese evangeeliumi avasõna kõrgpunkt. Rutakal lugejal võib Johannese seitsme päeva mõte kahe silma vahele jääda või koguni – kui ta juhtub karsklane olema – hoopis silma torgata, et Issand ise jagab veini (ja veel sadu liitreid!) pulmarahvale, kes on oma laua juba kuivaks joonud. Vähe sellest, Johannes kinnitab veel, et just sellega ilmutas Jeesus oma jumalikku au ja pani oma õpilased uskuma.

Edasi loe Postimehest.