Väljad ja kohtumised

Sven-Erik Stamberg. Ilkka Porkka

Näitus kutsub taas leidma ja avastama vaimseid väärtusi õhtumaise kultuuri kõrgajastu sümbolite ja iidsete vöökirjade visuaalse kirjelduse kaudu. Esmakordselt esitleb kunstnik sisult ornamentaalgeomeetrilises kirjas vaipu, mis on masinkootud Iraanis.

Kunstnik ütleb: „Vaipadele jõudsid need tööd sellepärast, et mulle määrati Viimsis iraanlasest õpilane, kelle kohta varsti selgus, et ta on kümme aastat töötanud Teheranis vaibapoes. Suhtlesime, saime tuttavaks. Viimase viie aasta jooksul sai siis tema kaudu igal aastal üks vaip tellitud – prooviks, kuidas see muster sobib. Sealt hakkasid seosed minema. Ta näitas telefonist pilte oma vaibaelamustest ja selgitas, kui uhked ja erinevad on nende mustrid.“

Graafika eksperimentaalvaipadesse

Pärsia vaibakudumise traditsioon on kestnud aastatuhandeid ja on rõõm, et kunstnikul tekkis harukordne võimalus neid seal kududa lasta. Ta kirjutab: „Mul tekkis mõte, miks mitte proovida, kuidas minu mustvalge graafika võiks vaipades väljenduda. Minu jaoks on need eksperimentaalvaibad, mis lähtuvad minu tušijoonistustest. Kashmiri villast vaibad on valminud aastatel 2019–2022.“

Näitusel esitletav on kui visuaalne kvintessents erinevatest kristlik-gnostilistest teooriatest kantud ideedest, mille keskmesse jääb siiski ristikujund, olgu siis tegu svastika või puhta kristliku risti kujundi tervikmõtte otsinguga. Teemaks on nii keskaegse arhitektuurse basiilika maailmakäsituse ideaal kui ka vanade liivlaste mustvalged kaheksa meetri pikkused rahvarõiva vöökirjad.

Stamberg kirjutab: „Maailmas on palju sellist, mida saab ainult tunnetada, mida me ei oska lõpuni mõista ja lahendada. Visuaalsel maailmakäsitusel võib olla nii, et üks pilt on kui tuhat sõna. Kui tuhande sõna lugemiseks kulub meil mingi aeg, siis visuaalkujundi vaatamiseks ja seal nähtu omastamiseks kulutame vaid hetke.“

Näitus annabki selle hetke ja avaneb vaatajale järk-järgult. Kui ristimustrid ja vöökirjad kunstniku tušijoonistustel on selgelt piiritletud ja ranged, siis vaipadele kootuna lisandub sinna loomulik pehmus ning tuletab meelde villase soojust ja rahvarõivale omast materjalikäsitlust.

Liikudes ajas ja ruumis

Need vaibad mõjuvad näitusel väga värskelt, kohati minimalistlikult, ja moodustavad vaataja jaoks ühes seintel olevate tušijoonistustega kindla kunstilise terviku. Vaatajal tekivad omad mõtted ja narratiivid, kuid kunstnik on ise ütelnud, et need lähtuvad ajatust rännakust.

Kuid ikka võib ja tasubki küsida, mis on ajas ränduri eesmärk. Kas jõuda tagasi algusesse, jõuda sinna aega, kuhu ennast on hea poetada – ikka suurte, pühendunud, tarkade ja otsuseid vastu võtjate ilma –, või vaid ihaleda aega, osa saada millestki suurest inimkätega loodust, mis ometi peegeldab jumalikku tarkust ja väge? Tema olemasolu inimeses endas? Mõlemad teed on avatud.

Tõnis Vindi õpilasena

Sven-Erik Stamberg lähtub visuaalsetest võimalustest liikuda ajas ja ruumis, suhestudes oma liikumisväljade olemusega. Kunstniku kompositsioonid on ornamentaalsed ja geomeetrilised. Neist kumavad läbi gooti katedraalide põhiplaanid, liivi vööde ornamentika ning labürindid. Kunstniku salapära ja kalduvus müstikale avab eneses visuaalse homiilia käed ja tiivad.

Sven-Erik Stamberg (1970) on lõpetanud Eesti kunstiakadeemia 1995. aastal. Eesti Kunstnike Liidu liige 2019. aastast. Kunstnik Tõnis Vindi õpilasena on ta Stuudio 22 liige ja hilisemalt tuntud kunstirühmituse Vedelik liikmena. Ta on esinenud arvukatel ühisnäitustel paljudes Eesti galeriides. Talle meeldib ennast väljendada graafiliselt kas tušijoonistustes või fotokollaažides ning ta on keskendunud olemuslike küsimuste tunnetuslike mõistupiltide kujutamisele.

Käesolev näitus on Stambergi kümnes personaalnäitus ning see kujutab endast originaaljoonistusi, tušijoonistuste giclée-trüki tehnikas väljaprinte ja vaipu. Näitus on avatud kuni 6. detsembrini T–R kell 10–16, K 10–18, sissepääs kantselei uksest.

Erkki Juhandi
näituse kuraator