Valguse ja pimeduse piirimail

Esmaspäeva hommikul lõppes tema Mustamäe kodus peapiiskop emeeritus Kuno Pajula pikk ja väärikas maine teekond.

Taevasesse kodusse kutsuti mees, kes oli kiriku kaptenisillal meie lähiajaloo kõige murrangulisematel aastatel. Ta teenis ristikirikut oma elu viimaste päevadeni, igavikupühapäeva jutluse ettevalmistatud tekst jäi ta töölauale…

Seistes koos riigipeaga 1989. aasta 24. veebruari karges hommikupimeduses Toompeal ja õnnistades Eesti rahvuslipu taasheiskamist, meenutas kirikupea sõjaeelset Eesti Vabariiki. Peapiiskop rõhutas, et sinimustvalge lipu all oli ruumi eri vaadetega inimestele, vaba oli mõttelend, vabad olid aated ja püüded. Ka nüüd tasub neid sõnu meelde tuletada.

Kuno Pajula oli Virumaa mees, Salla talupidaja perest. Tema esimesed kogudused olid Kursis, Iisakul ja Narvas. Kolmkümmend aastat töötas ta Tallinna Jaani koguduse õpetajana, aastaid oli kirikuvalitsuse liige ja praost, kuni 1987. aastal valiti peapiiskopiks. 1989. aastal toimus esimene jõuluõhtu jumalateenistuse teleülekanne, toomkiriku kantslist pöördus kogu rahva poole kirikupea Pajula.

Maakoguduste mured jäid talle ikka südamelähedaseks. Kui kauaaegne majandijuht Kalev Raave pärast vangikongist pääsemist tema jutule tuli ja rääkis, kuidas ta sai Jumala ilmutuse, mis aitas tal Patarei koledustes ellu jääda, julgustas peapiiskop teda vaimulikule teele asuma.

Pastor Raave ehitas varemetest üles Halliste kiriku, mille taaspühitsemisel võisid mõlemad mehed rõõmu tunda – Hallistet hinnati kui eesti rahva leppimise kirikut. Et see polnud mingi sõnademäng, vaid tõde, kinnitab kas või seegi, et vana kommunist Hendrik Allik, kelle senine läbisaamine kirikuga just kõige parem polnud, annetas taastamistöödeks olulise osa oma säästudest.

Kui uus võim Tartu Ülikoolis usuteaduskonna uksed kinni pani, oli Ida-Euroopas siiski riike, kus Moskva käske ja keelde ülipüüdlikult ei täidetud. Saksa DVs jätkasid ülikoolid ka teoloogide koolitamist. Liidukantsler Angela Merkeli isagi, muide, oli selle tööga seotud. Ka Kuno Pajula õppis lisaks Usuteaduse Instituudile stipendiaadina usuteadust Göttingeni Ülikoolis.

Edasi loe Maalehest.