Valge öö

Kui päike naaberküla taha
omale aset ei säti,
vaid veereb mööda pedakate latvu
peatust tegemata kesköökellani …
Siis meigas magada ei malla,
ei und saa kägu ega luuletaja hing.
Kas üldse keegi sõba silma pääle
täib lasta jaanikuisel ööl?

Mis öö see – hoopis hingevalu
kaedes ajavoolu taolist kärsitust.
Ülehomme hämarduvad õhtud,
lühenevad päevad.
Lühenevad mul ja minu omastel
ning sõpradelgi kärbitakse päevi.

Nüüd eha koitu heletab.
Pea padjale ei tiku.
Silm hakkab uskuma,
et igatsuse kiirgusest
need jaanikuised ööd
nii hellalt helendavad.

2015, 8. juuni

Ilmar Vananurm