Valga kirik elab edasi

Inimesed on minult sageli küsinud, kas Valga kogudus leiab oma õpetaja ja kaua kestab see õpetajata elu. Rahumeelne sõna on ikka vaigistanud viha, seetõttu tahan kirjutada ka Valga kirikust midagi tasakaalustatut.

Vastaksin, et Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (EELK) elab oma pikkade traditsioonide järgi ning kirikus kehtib kord, et kui kogudus jääb õpetajata, määratakse mõni muu õpetaja või praost koguduse hooldajaõpetajaks. Õpetajata kogudust pole EELKs seega päriselt olemas.

Allakirjutanul, Elva ja Hargla koguduse õpetajal, on õnn olnud olla Valga koguduse praktikant aastatel 1995–96 ja hooldajaõpetaja aastal 2006, kui kogudus ootas uueks õpetajaks Heino Nurka ning Peep Audova tegi veel pensionieas Valgas kiriku igapäevatööd. Taas olen hooldajaõpetaja möödunud detsembrist.

Miks kirik ei leia uut õpetajat, kuigi aega otsida on olnud? Eks siin anna tunda meie aja üldine suund. Rahvas ei ole taluleiba söönud, mis teeks füüsise tugevaks; ega õppinud jumalakartust, mis teeks vaimu tugevaks. Seetõttu ei ole enam nõnda, nagu aastakümneid tagasi, mil kirikutesse leiti kuulutajad, sest noormehed tulid taludest, käisid läbi klassikalise gümnaasiumi ning läksid nõutama kõrgemat haridust.

Tegelikult on nõrkadel jalgadel terve ühiskond, mitte kirik üksi. Meenutagem ajakirjandusväitlusi: me ei tea sedagi, kes maksab meie tegusale ja aktiivsele sugupõlvele pensioni aastal 2040.

Edasi loe Valgamaalasest.