VAIMULIK AVO ÜPRUS: alati ei ole vaja sõltuvuses noort võõrutuseks teisi aineid täis pumbata

„Lapse ja noorega töötades ma pean võtma ta omaks, teda aktsepteerima, temast selgelt hoolima, ma ei tohi talle valetada ja pean paluma tal mulle samaga vastata. Samas ei saa seda nõuda ega tohi ka temalt liialt oodata, sest see võtab aega,“ räägib allakäiguredelile sattunud laste ja noortega kolmkümmend aastat kokku puutunud Avo Üprus, kes on Harkujärve kogukonnakiriku õpetaja, Süüteoennetuse Nõukogu liige ja tugiisikuid koolitava MTÜ asutaja.

Harkujärve kogukonnakiriku õuel on Tootsi peenar, kus kasvavad külg külje kõrval koos eri liiki taimed. Peale selle, et see pakub silmailu ja sümboliseerib kogukonnakiriku olemust, on sel ka oma lugu, mis peegeldab isikliku juhtumi kaudu vaateid ja tõekspidamisi, mida vaimulik Avo Üprus ja tema pere on abivajavate laste ja noortega töötades tähtsaks pidanud.

„Minu naine Fea sõitis rattaga Paldiski maantee poolt kiriku juurde ja tee peal rammis teda tsikliga nooruk. Tulin parasjagu taksoga linnast ja nägin, et meie teeotsas on kiirabiauto, politseiauto ja seal on maas Fea jalgratas. See oli mulle paras šokk. Naine viidi haiglasse, aga kõik läks õnneks hästi,“ kirjeldab Üprus mõni aeg tagasi juhtunut.