Vaesusest ja rikkusest
10.10.2007 | ek | Rubriik: MääratlemataEelmisel nädalal räägiti Viljandi Jaani kirikus frantsiskusepäeva konverentsil vaesusest ja rikkusest. Püha Franciscus suutis oma elus teostada kristlikku ideaali, olla «kui vaesed, kes siiski paljusid rikkaks teevad» (2 Kr 6:10). Küllap on see võimalik tänu ususilmale, mis suudab näha rikkust, mida Jumal meie kätte on andnud. Ka Viljandi konverentsil jäi kõlama mõte, kui palju ilusat ja väärtuslikku on Eestimaal – olgu puhast loodust, liigirikkust, hea tahtega inimesi või ka teadmisi ja ideid, mida tuleb aina enam tutvustada ja esile tõsta.
Eelmisel nädalal võisime tähistada Tartu ülikooli 375. aastapäeva ja rõõmustada, et usuteaduskonnal seal taas väärikas koht on. Rääkides aastapäevakõnes universitas’est, ütles president Toomas Hendrik Ilves: «Ilma kõigi kolme – loodusteaduse, filosoofia ja kaunite kunstideta, õiges proportsioonis vastavalt erialale, matemaatikule, teoloogile või kunstiajaloolasele – ei ole inimene täiuslik.» Universaalsus puudutab samuti teoloogiat ja kirikut.
Kiriku suur rikkus on tema inimesed, kes vastavalt oma erialale, huvidele ja ideedele on pühendunud Kristuse tunnistamisele ja tema kiriku teenimisele. Vahel on ajaleheväitlustes jäänud kõlama vastandamine: kes on fundamentalist, kes liberaal, kes kõrg-, kes madalkiriklik, kes krüptokalvinist, kes krüptokatoliiklane. Aeg on kõrvale heita nõukogudeaegne mõtteviis ja terminoloogia: krüpto… Miks peaks keegi täna tegutsema salaja või põranda all?
Luterlastena vabas Eestis on meil südametunnistusevabadus ja õigus pühakirja alusel ise otsustada. Luterlasena võime pidada end nii protestandiks kui ka üldise kiriku liikmeks – teisisõnu katoliiklaseks, olla traditsionaalsemad või modernsemad, arendada liturgiat või kuulutada äratuskoosolekuil. Konfessionaalset eripära ei tohi monopoliseerida ja endale silmaklapiks seada. Vastupidi, olgem tänulikud, et võime näha nii mitmesuguseid viljastavaid otsinguid, et kiriku võra sirutub laiali ja ühendab erinevaid inimesi tüvega – Kristusega. Just siin tuleb nähtavale kiriku ühtsus ja seda meil on! Kuningas Kristuse armastus ehitab kirikut.
Meie kirik on ka demokraatlik. Seegi on meie eesõigus ja rikkus. Seda tuleb kasutada ja siis ka aktsepteerida. Me ei tohi olla kõrval otsuste tegemise protsessist, kui meil on võimalik selles osaleda, ja tagantjärele kritiseerida tulemust. Me ei tohi loobuda kaas- ja koostööst, kui oleme oma arvamusega vähemuses.
Kiriku teevad rikkaks nii eriarvamused kui suutlikkus neist üle olla. Vaimuavarus, koostöövõime ja haritus käivad enamasti käsikäes. Armastada Kristust ja kirikut tähendab armastada ka haridust. Ilmaaegu ei jõudnud meie kirikukogu kindlale seisukohale, et õpetaja haridustasemeks kirikus peab olema vähemalt magistrikraad. See ei ole kerge ülesanne.
Olgem tänulikud, et Eestis on nii mitmeid usuteaduskondi. Eriti tänulikud olgem selle eest, et meie kirik on suutnud säilitada ja kõrgtasemel üles ehitada Usuteaduse Instituudi. Instituudi pere on selle heaks ennastsalgavalt töötanud. Ükski teine kool ei täida päris seda ülesannet, mida meie oma õppeasutus. Ometi on probleemid eelarve ümber tekitanud siingi arusaamatust ja vastandumist. Võib-olla pole ajaleht eelarvevaidluste koht? Arvan, et selle teema väljumine kabinetiseinte vahelt on hea ja vajalik. Liialt vähe on sellest avalikkuses kõneldud.
Nüüd, kus Eesti elatustaseme kasvades välistoetused järk-järgult vähenevad, tekib küsimus, kust tuleb raha. Kirikuvalitsus saab jagada ainult seda, mis kuskilt laekub. Jah, erinevate projektide kaudu hangivad allasutused ja organisatsioonid ise märkimisväärse summa. Ometi on minu arvates vaid üks mõistlik vastus: keskasutuste, sealhulgas Usuteaduse Instituudi töö peaks võimalikuks tegema üldkirik tervikuna. Tähendab, iga kogudus ja koguduseliige. Kui meie ootused on suured, tuleb nende nimel ka panustada. Samas on iga koguduse ja kihelkonna rikkuseks ka haritud vaimulik, kirikumuusik või pühapäevakooliõpetaja. On aeg neid seoseid kirikus selgitada ja inimestele mõistetavaks teha.
Aastal, mil tähistame vaba rahvakiriku 90. sünnipäeva, on ilus ja vajalik üles otsida kõik koguduseliikmed, tänada neid ustavuse ja toetuse eest, kõnelda kiriku ülesannetest ja võimalusest nende täitmises osaleda. Tohime olla tänulikud Jumalale, et meie elu on läinud järjest paremaks. Me pole vaesed. Ka mitte inimeste ja usu poolest. Jumala õnnistused pole lõppenud! Vaja on neid näha ja näidata. Siis liigutab usk mägesid, siis teeb vaene paljusid rikkaks!
Rõõmsat ja õnnistusrikast lõikustänupüha!
Andres Põder,
peapiiskop
\”Aeg on kõrvale heita nõukogudeaegne mõtteviis ja terminoloogia: krüpto… Miks peaks keegi täna tegutsema salaja või põranda all?\”
Õige, poisid! Tulge julgelt põranda alt välja, meie kirik on suuremeelne ja liberaalne, kõigil on siin oma koht päikese all.
On tore lugeda peapiiskopi avatud ja positiivsest suhtumisest. Huvitav oleks aga teada, mida arvab austatud peapiiskop Augsburgi Usutunnistuse Seltsi väljaandes Meie Kirik järjekindlalt viljeldud nutustest lugudest naisvaimulike vastu. Kas ka see kuulub demokraatia valdkonda? See leht ise ei julge end kommentaaridele avada aga Eesti kirikus võiks ka keegi sellel teemal sõna võtta. Praegu lõhnab see küll ahistamise järgi.
keegi demokraatiasõber kirjutab:
\”Huvitav oleks aga teada, mida arvab austatud peapiiskop Augsburgi Usutunnistuse Seltsi väljaandes Meie Kirik järjekindlalt viljeldud nutustest lugudest naisvaimulike vastu. Kas ka see kuulub demokraatia valdkonda?\”
jah, uskuge või mitte, aga arvamusvabadus kuulub demokraatia valdkonda …
Ütle ausalt, kas sa ahistad naisvaimulikke?
kuidas see käib?
Noh, et keeldud koos altaris teenimast (suht leebe näide)? Kui ahistad, tuleb sul seda kindlasti pihtida!
Ja naisvaimulikule pihtida!
esiteks: olen teeninud naisvaimulikuga koos altaris ja teen seda vajadusel tulevikuski
teiseks: kas mitte see ei ole ahistamine, kui inimest sunnitakse tegema midagi tema tahte ja südametunnistuse vastaselt? näiteks teenima koos naisvaimulikuga altaris, kui too inimene ei suuda naisvaimulikke tunnustada?
kolmandaks: kas see, kui inimene peab kinni piibellikust ja sajanditepikkusest kiriklikust traditsioonist, mille kohaselt vaimulikuamet on reserveeritud meestele, tähendab \”naisvaimulike ahistamist\”? kas see, kui näiteks keegi keeldub söömast sealiha, tähendab sealihasööjate ahistamist?
tegelikult vist tähendab see, kui keegi keeldub söömast sealiha, hoopis sigade ahistamist …
nii vist oleks liberaalide loogika kohaselt õige …
Vabandage, millisel aadressil on Martin Lutheri Ühingu veebileht, mis on kommentaarideks avatud?
Tore on vaadata, kuidas poisid omavahel purelevad… EK-s kommimine kui legaalne vihkamise ja üleliigse agressiivsuse väljaelamise moodus. Kui seda poleks, tuleks selline enese tühjakskirjutamise paik välja mõelda! Kahju, et MLÜ-l kodulehte pole!
… hästi, kui on tore vaadata!
Minu meelest pole see asi (pidev anonüümne ärapanemine internetis) sugugi hea. Eriti kui ärapanijaiks on ordineeritud vaimulikud, neist ilmselt ka mitmed praostid. Kas see on kooskõlas vaimuliku kutse-eetikaga? Ja kas see ehitab kirikut? Seda enam, et meie lehte loevad ka paganad ja teiste konfessioonide kristlased. Mis pilt meist küll jääb? Kui õelaist, komplekside ja stereotüüpide käes vaevlevaist õnnetuist hingedest, kes üritavad end välja elada anonüümse sõimu abil ja tihti väga isiklikul moel, vahendeid valimata. Väga kurb!
Peale lahja karja väljapraakimist tuuakse asemele tõupaberitega nuumlambad.
Eriarvamused kirikus on rikastavad teatud piirini – kuni nad üksteist täiendades ja vajadusel korrigeerides kirikut tões ja armastuses üles ehitavad. Kui need saavad aga lakkamatute vaidluste, vastuolude ja tülide allikaks, ei ole neis enam midagi rikastavat. Kõnekas näide on see, kuidas Soomes on naisvaimulike küsimusele lähenetud. Kui alguses (s.t naitse ordinatsiooni lubamisel 1986) tehti nn traditsionalistide suhtes reservatsioon, siis nüüd, vaid vähem kui 20 aastat hiljem kiusavad jumalavallatud piiskopid neid politsei ja ilmaliku kohtuga taga. Mittenõustujad kuulutatakse süüdimõistva otsuse jõustumisel riigi poolt kriminaalkurjategijateks. Minu meelest on see hea näide liberaalide juhitud kiriku sallivusest, avatusest ja demokraatiast. Minu tervitused demokraatlikule kirikukorraldusele, mida ei kammitse konfessionaalsed silmaklapid!
(ei ole siin kommentaariumis allpool kirjutanud)