Väe võti

 

Kõlab justkui loogiliselt, et õnn ja õnnetus on nagu lapsed kiigel – korraga saab üleval olla ainult üks. Ent see on eksitus. Nagu on selgunud, toodavad positiivseid ja negatiivseid tundeid ajus eri süsteemid. Ning enda hästi tundmiseks ei piisa sugugi ainult kannatustest vaba olemisest

Rist ja rõõm ei välista teineteist. Neurokeemia kasutab mõnu- ja tusaaistingute vahendamisel eri signaale. Iha, rahulolu ja seksuaalse külgetõmbe korral etendavad tähtsat rolli virgatsained dopamiin, oksütotsiin ning beetaendorfiin. Seevastu hirmu, pinget ja masendust reguleerivad atsetüülkoliin ning stressihormoonid, nagu kortisool.

Nurjumised ja ebaõnn sugenevad ellu iseenesest, õnnestumise nimel peab vaeva nägema. Bioloogiliselt on mõlemal signalisatsioonisüsteemil täiesti erinevad ülesanded. Kui hirm, raev ja kurvastus on vastused välismaailma ohtudele, siis meeldivad tunded meelitavad meid soovitavasse suunda.

Heade tunnete nimel tuleb vaeva näha

Rõõmu lootus ja ootus juhib meie tegutsemist. Vahel mõistetakse õnne ootamatu ja ettearvamatu loosina, mis mõnele kaela langeb. Või langemata jääb. Nagu lotovõit 9,4 miljonit. Nüüdisaegne aju-uurimine aga kinnitab: vedamine ei tarvitse tuua rahulolu, õnnetundest rääkimata.

Vanaaja mõtlejad rääkisid voorusest ning inimlike võimaluste parimast ärakasutamisest kui õnne eeldustest. Praegu nimetatakse seda "organismi optimaalseks seisundiks", mis on vaja saavutada.
 

Igal juhul kehtib antiikse õnnefilosoofia peamõte ka tänapäeva neurobioloogia valguses: head tunded ei sugene kogemata, vaid nende nimel saab ja tuleb vaeva näha. Taoline afektide teadlik vaoshoidmine on vastuolus vahepeal laialt levinud psühholoogiaga. Paljud inimesed arvavad, et raevupurse vabastab nad tigedusest, pisarad kurvastusest. "Nuta ennast välja!" soovitavad kaastundlikud sõbratarid meeltheitvale kannatajale.

Paraku on see teraapia valeks osutunud. Selle taga peitub käsitlus ajust kui aurukatlast, kus negatiivsed tunded võivad rõhuna paisuda ning neid on vaja valla päästa, et vältida ohtlikku ülereageerimist, "vihast lõhki minemist".

Usklikud inimesed taluvad stressi paremini

Oma tundmuste lähedasele inimesele usaldamisest on vahel abi. Ent enda negatiivsete emotsioonide virgena hoidmisest ja poputamisest ei tõuse tulu. Juba tubli nelikümmend aastat tagasi näitasid uurimused, et raevuhood võivad vihavimma pigem suurendada ning pisarad depressiooni veelgi süvendada. Pea ei ole aurumasin. Meie aju on märksa rafineeritum, kui suudavad kirjeldada ettekujutused XIX sajandi tehnikast.

Kui on globaalne majanduskriis, siis on kõigil kitsas ja tulevik ebakindel. Inimene ei pääse ängistavate välistingimuste eest pakku, kuid ta saab võtta nende suhtes väga erinevaid seisukohti. Kannatus iseenesest ei aja inimest meeleheitele. Seda teeb ainult mõttetu kannatus.
 

Ei ole juhuslik, et usklikud inimesed on stressitaluvamad. Usk ja Jumala usaldamine ei päästa hädade küüsist, küll aga annab jõu pöörata pilk millelegi nii palju suuremale, et suudetakse oma koormat kanda. Nagu Paulus: "Ma jaksan kõik tema läbi, kes teeb mind vägevaks" (Fl 4:13).

Kõik kõike muidugi ei suuda. Aga hea oleks, kui natukenegi rohkem suudaks