Slava Ukraine
Esileht » Arvamused » Arvamus »

Vabadusrist – kas vabastuse või ängistuse sümbol?

27.03.2008 | | Rubriik: Arvamus

Kreekakeelne sõna stauros ja ladinakeelne crux tähendavad mõlemad algselt püsti pandud posti või teivast. Hiljem sai sellest teibast või ristist Rooma impeeriumis üks jõhkramaid hukkamisvahendeid.

Rist ja vabadus on semiootiliselt esmapilgul tõesti vastandid. Rist tähendab ju aheldamist, kinni sidumist, vastupidiselt vabadusele. Selline mõte pole sugugi uudne. Juba 2000 aastat tagasi ei suutnud paljud impeeriumi kodanikud risti ja vabaduse mõistet ühildada, mistõttu tolle aja suurim apostel nimetab oma kirjas korintlastele risti pahanduseks, narruseks või jõleduseks – kreekakeelne algvorm selle kohta on skandalon.

Jeesus suri ristil
Mulle tundub, et ka Tallinna planeeritav Vabadussõja võidusammas on paljude(le) skandaalide allikaks, mis koguni võib päädida sellega, et Vabadusrist jääbki püstitamata. Keegi kodanik lubas Vabadusristi püstitamise korral muuta oma töölkäimise marsruuti. Kas see pole mitte skandalon, eesti keeles skandaal, mis vajaks lahtimõtestamist ning konsensuse saavutamist.
Arvatakse, et ristilöömise idee pärineb pärslastelt (Herodotos, «Historia» I, 128, 2). Aleksander Suur kasutas oma sõjaretkedel samuti ristilöömist hukkamismeetodina. Roomlased võtsid selle üle kartaagolastelt. Rooma kodanikke tavaliselt ristilöömise hukkamisviisist säästeti. Alles keiser Constantinus kõrvaldas pärast ristiusku pöördumist (315 pKr) ristilöömise hukkamisviisina. Ka Seneca (4 eKr – 65 pKr) on lühidalt kirjeldanud ristisurmaga seonduvaid piinasid.
Kuidas siiski enda jaoks lahti mõtestada Vabadusristi ideed? Ehk sellest aspektist, kui rääkida risti vabadusest, sellest, kui Jeesus suri ristil ning lunastas ja vabastas endale kogu inimkonna. Ristil saavutatud vabadus polnud poliitiline, vaid patuse inimese elu ja surma küsimus. Jee-sus ei teinud oma lühikese elu jooksul mitte iialgi nn usulist propagandat. Ka siinkirjutaja hoidub teadlikult igasugusest religioossest ajupesust.

Risti hea sõnum
Eestis elab palju inimesi, kes on seotud erinevate sõltuvustega, millest ise nii naljalt lahti ei saa, rääkimata täielikust vabanemisest. Vabadusrist kätkeb endas selles mõttes evangeeliumi ehk head sõnumit, et meil on võimalik oma patust, masendusest, lootusetusest, ahastusest, depressioonist jne vabaks saada ja vabaks jääda.
Risti roll ei olnud vähe tähtis ka Eesti riigi loomisel 1918 ning taasiseseisvumisel 1991. See vabadus on hindamatu väärtusega. Rist kui sümbol kannab endas tohutut lootusesõnumit, sest ristisõdijatel ja ristirüütlitel pole vähematki ühisosa Jeesusega, kes suri Kolgata ristil, et pakkuda inimkonnale nii sisemist kui ka välist vabadust.
Meie Vabadussõda oli ime. Eesti Vabariigi taasiseseisvumine oli ime. Paljud eesti pojad ja tütred on maksnud saavutatud vabaduse eest oma eluga. Olgu nende mälestus meie jaoks püha, sest see meenutab, kuidas Jeesus maksis oma eluga meie olevikulise ning igavikulise vabaduse eest.
Meie vabadusvõitlejad väärivad austamist ning üheks nähtavaks märgiks nendele tublidele võitlejatele võikski olla Vabadusrist.

Ramo Pener

3 kommentaari artiklile “Vabadusrist – kas vabastuse või ängistuse sümbol?”

  1. struula ütleb:

    Vabadussõja aegu ja ses sõjas langenute jaoks oli rist kui sümbol saanud rahvale ühiseks ja ühendavaks märgiks. Nemad teadsid “tuld & mõõka” sama hästi kui meie põlvkond. Nende jaoks mõõgamisjon ei olnud (enam) probleemiks; sellest rahvuslikust minevikutraumast oldi üle saadud, välja kasvatud. Kui keegi väidab täna, et ristiga sammas eestlastele ei sobi, ja toob põhjendusena ette ristirüütleid, kes meile teps mitte vabadust ei toonud, siis objektiivselt asetab ta end oma tunnetusküpsuse poolest ajateljel sadu aastaid tahapoole Vabadussõjast, mil too trauma oli veel tuntav. “700-aastase orjaöö” loosung, mis tõmmati 19. sajandi lõpupoole üles koondamaks eestlasi kujuneva kultuurrahvana sakslaste vastu, ja mida tublisti toona ülevõimendati, on oma aktuaalsuse täiesti kaotanud, – sel on sama vähe väärtust kui vene rublal. Kellegile, kel rist on jõledana vastuvõetamatu, on vajadus see räbaldunud kasutu loosung taas prügikastist välja otsida ja sellega vehkida.
    Autorile tänu, et võttis vaevaks “kuuma kartulit” ka kirikulehes käsitleda.

  2. struula ütleb:

    … asetab end ajateljel sadu aastaid tahapoole Vabadussõjast… – mõistagi oleviku vaatepunktist tahapoole minevikku kaedes.

  3. Kirjandusearhiiv ütleb:

    Avatud kirjanduskriitika, esseistika ja kirjandustuvustuste arhiiv sõjaeelsest Eestist.

    http://www.kirjandusarhiiv.net

    Seni ilmunud

    I/2008

    1. Noor Villem Grünthal
    2. M. J. Eisen – 40 aastat karkusetöös
    3. Mälestusi M. J. Eisenist
    4. Märkus Eesti karskustöö algaegade käsitlemise kohta.
    5. Eesti kirjandus 1934
    6. Kirjanduslik ülevaade
    7. Eesti luule 1934

    II/2008

    1. Karl Eduard Sööt luuletajana
    2. Kümme päeva Gorki pool
    3. Arvustus
    4. Eesti muistsest riiklikust ja ühiskondlikust korrast
    5. The Literary Mind
    6. August Mälguga vestlemas
    7. P.B.Shelley luulet A.Orase tõlkes
    8. Perekonnaromaanist