Vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu! Lk 2:10

Hedi Vilumaa. FOTO: Arhiiv

Koos maailma rahvastega astume peagi meie sekka sündinud Jumala Poja ja kuningate kuninga sõime ette. Kogunesime advendiajal Teda vastu võtma, puhastasime ja tasandasime Talle teed, püüdsime-aitasime Teda leida, taibata ja mõista endal või teistel. Kristuse kaudu ilmunud Jumala arm ei välgatanud üksnes korraks, vaid anti jäävana. Sellest armust ja kirkusest jätkub igale põlvkonnale ja inimesele ajastute otsani. Jõulupühad osutavad alati otse elu andvale Jumalale ning Tema inimeseks saamisele. Kuid see on aeg ka inimlikkuse mõtestamiseks ja eluväärtuste hindamiseks – aeg avada või avastada inimeseks olemist. Mõeldes jõululoole ja Jumala Poja inimeseks saamisele kirjutas poetess Anna Haava kord: „Sinu hingel on tiivad, hiilgavad, lumivalged – sinna igatsed lennata, sinna pühale maale, kus vaim on vahvam, kus vabam on meel, kus äraseletud valguseteel kaunim on elu, parem on inime – sinna sa igatsed. Tõsta siis tiibu – oh jõua sinna!“

Meile on kuulutatud ja kuulutatakse suurt rõõmu kuningas Kristuse sünnist. Seda rõõmusõnumit kanname isegi edasi – igaüks oma tahte ja võimaluste järgi. Lutheri sõnul oleks Jeesuse isegi 20kordne sündimine mõttetu, kui keegi poleks sellest teada ega osa saanud. Aga ingli sõnumist alates teatakse ja meiegi jagame sama rõõmu edasi. Selleks, et me sees ja ümber oleks elu, et see elu oleks inimlik ja elamisväärne igaühe jaoks. Selleks, et lõpetada oma lahusolek Jumalast, saada vabaks, tõusta ja pärida vabadus.

Palve

Kõigeväeline Jumal, luba meil Kristuse sünnipühade ajal oma hinge tiibadel tõusta ja lennata, Sind kui parimat sõpra emmata ning üksteist hoida ja kanda oma parimat inimlikkuse mõõtu mööda!

Hedi Vilumaa