Uue reformatoorse mõtteviisi algusest, 5.
02.03.2007 | ek | Rubriik: Järjejutt(Algus EK nr 5, 31.01.)
Piiskopi ülesanded on seega põhiliselt samad kui tavalisel kirikuõpetajal ja Luther näitab Uuele Testamendile ja varasele kirikuloole tuginedes, et algselt kasutati «vanema» (kr presbyteros; keeleliselt tuleneb sellest sõnast ka preestri nimetus, mis ei ole aga kreekakeelse ametinimetuse presbyteros tõlkevastena adekvaatne) ja «ülevaataja» (kr episkopos) ehk ülevaataja nimetusi ühe ja sama ametikandja kohta.
Ainsaks erinevuseks tavalise kirikuõpetaja ja piiskopi ülesannete vahel on Lutheri meelest see, et piiskopi ülesandeks on ka järelevalve kirikuõpetajate üle. Kuid seegi on vaid ülesanne kiriku korra huvides ega tulene sellest, et piiskopil on «kõrgem vaimulik kvaliteet» kui tavalisel kirikuõpetajal. Vastu on aga Luther sellele, et piiskopid omavad maaisandatena ka ilmalikku võimu.
Üks oluline küsimus, milles Luther oma ajast erines, on tema suhtumine hierarhiasse. Tollases kirikus oli nimelt käibel arusaam, et kolmeastmeline hierarhia, mis hõlmab endasse diakoni, preestri ja piiskopiameti, on Kristuse enda seatud. Luther lükkab sellise käsitluse tagasi ja väidab, et ei ole mingit olemuslikku vahet piiskopi ja tavalise kirikuõpetaja vahel ning et piiskopiamet on ajalooliselt välja kasvanud kirikuõpetajaametist.
Sedasama rõhutab ka Philipp Melanchton oma traktaadis «Paavsti võimust ja primaadist» ja luterlikus teoloogias on olnud selline arusaam valdav. Kolmeastmeline hierarhia puudus ka Uue Testamendi koguduses ning selle tekkimise võib dateerida 2. sajandisse, mil tekib ka arusaam piiskopi erilisest positsioonist kiriklikus hierarhias (piiskop kui eriline Jumala või Kristuse esindaja jne).
Üldise preesterluse ja vaimuliku ameti suhe
Alates 19. sajandist on olnud Lutheri uurimises üheks paljudiskuteeritud küsimuseks, kuidas mõista üldise preesterluse ja vaimuliku ameti suhet. Põhiliselt on siin kaks võimalust: 1) vaimulik amet tuleneb üldisest preesterlusest; 2) vaimulik amet on eriline Jumala seadmine, mida ei saa tuletada üldisest preesterlusest.
Küsimuse muudab raskeks see, et Lutheri erinevatest teostest võib leida selle kohta väga erinevaid väljendusi. Kui Luther räägib teoses «Saksa kristlikule aadlile» sellest, kuidas kõik kristlased omavad küll sama vaimulikku meelevalda, kuid vaid mõnele neist antakse koguduse poolt õigus seda teostada, jätab see mulje demokraatlikust delegeerimisprintsiibist. Ka teoses «Kiriku paabeli vangipõlvest» räägib Luther sellest, et vaimulikud on valitud koguduse poolt ja toimivad koguduse nimel.
Kuid samal ajal (näiteks teoses «Saksa kristlikule aadlile») räägib Luther vaimulikust ametist kui erilisest jumalikust seadmisest ning rõhutab pärast 1525. aastat kirjutatud teostes seda eriliselt – ilmselt vastukaaluks «usuindlejatele». Kuna kord tuletab Luther vaimuliku ameti üldisest preesterlusest, kord Kristuse erilisest seadmisest, siis räägib Lutheri uurija Helmut Lieberg Lutheri ametikäsitluse ambivalentsusest.
Kokkuvõte ja järeldused
Kuigi Lutheri käsitlus vaimulikust ametist kujunes välja konkreetses ajaloolises situatsioonis ning on mõistetav vaid sellest lähtudes, ei ole käsitelu minu arvates kaotanud oma tähendust ega olulisust tänaseni. Tänapäeva katoliku kirik ei ole paljuski enam see kirik, mida Luther kritiseeris, kuid mingil kombel on nähted ja tendentsid, mille vastu Luther välja astus, olnud kirikus olemas kogu aeg ja mulle tundub, et mõni neist on iseloomulik ka meie kirikule praegusel hetkel. Kuigi Lutheri seisukohad ei ole normatiivsed juriidilises mõttes, võiksime nendega ometi nii palju arvestada, et mõelda Lutheri teoloogia valguses uuesti ja kriitiliselt läbi järgmised küsimused:
1) Kuidas mõtestada ja seletada vaimulike ja ilmikute suhet nii, et ühest küljest säiliks usk vaimuliku ameti kätte usaldatud ülesannete erilisusesse ja pühadusse, kuid teisest küljest ei annaks usk alust arusaamale, justkui seisaksid vaimulikud mingi erilise kõrgema seisusena ilmikute üle?
2) Kas ei peaks uuesti kriitiliselt läbi vaatama ja kaaluma meie kirikuseadustikku vastu võetud nimetuse «preester» õigustatust ja seda just sisulisest, teoloogilisest, mitte keelelisest küljest? Nimetus «preester» on toodud sisse põhjendusega, et see on kasutusel paljudes evangeelsetes, sh luterlikes kirikutes, mis on tõsi, ja sellepärast võiks ta ka olla.
Kuid kas küsimust ei saaks lahendada teisiti? Kas ei võiks ametinimetusele «õpetaja» lisada selgituse, et see vastab nimetusele «preester» nendes evangeelsetes kirikutes, kus vastav ametinimetus on kasutusel. Arvan, et juba algkristlusest pärit ametinimetus «õpetaja» (kr didaskalos – vt näit Ef 4:11), mis mõnikord arvatakse ekslikult olevat tekkinud alles valgustus- ja ratsionalismiajastul, annaks reformatoorset arusaama vaimuliku ametist edasi palju paremini kui Uues Testamendis koguduseametina mitteesinev «preester».
Seda enam, et nimetus «õpetaja» on meie keeleruumis väga sügavalt juurdunud (seda kasutatakse koguni teiste konfessioonide vaimulike kohta). Küsimus ei ole viimselt siiski ametinimetuses, vaid preesterluses kui kontseptsioonis, millel puudub uustestamentlik alus ja mis on küsitav ka Lutheri teoloogia valguses.
3) Lutheri teoloogiast lähtudes tuleks kriitiliselt küsida, kas on alust arusaamal, et hierarhia kuulub olemuslikult kiriku juurde? Kas võib Lutheri teoloogiast järeldada, et kuigi vaimulik amet kui ülesanne on Jumala poolt seatud, on vaimuliku ameti väline kuju (ametinimetused jms) inimlikku päritolu ning seepärast ei saa näiteks hierarhiat käsitleda jumaliku seadmisena? Pidada midagi inimlikku jumalikuks, tingitut tingimatuks ja lõplikku lõpmatuks, saab olla reformatoorse arusaama järgi vaid ebajumalateenistus ning mitu 20. sajandi nimekat evangeelset teoloogi (näit Rudolf Bultmann ja Paul Tillich) on seda ka otsesõnu nõnda nimetanud.
4) Seadmata kahtluse alla ajalooliselt väljakujunenud piiskopiametit, mille on säilitanud meiegi kirik, tuleks Lutheri teoloogia valguses siiski küsida, kuivõrd põhjendatud ja õigustatud on piiskopiameti eriline esiletõstmine teiste kirikuametite hulgast, mis näib olevat praeguse Eesti kiriku üks teoloogilisi trende.
Meie vaimulike hulgas on kõlanud viimastel aastatel väited piiskopiameti erilisest lähedusest Jumalale ja Kristusele. On väidetud koguni, et piiskop on «Kristuse ikoon» (kr eikon ‘pilt, kuju, kujutis’), st Kristuse eriline esindaja koguduses. Võib kriitiliselt küsida, kas selliste arusaamade taga on ikka luterlik arusaam piiskopiametist või midagi hoopis muud? Arusaam, mille järgi erinevad kirikuametid on ühtlasi «erinevad pühadusastmed», on evangeelsest vaatenurgast täiesti põhjendamatu.
Kirjutasin Eesti Kirikus (nr 43/44, 25.10.2006), et protestantlus toimib kui kriitiline printsiip usus ja mõtlemises. Ka Lutheri käsitlus vaimulikust ametist võiks olla kriitiline printsiip ja seda nii tänapäeva luterlikus teoloogias kui ka meie kiriklikus tegelikkuses.
Jaan Lahe, Viimsi koguduse õpetaja
(Lõpp.)
Näiteks üks pastor (kes praegu on kirikus kõrgel kohal) õpetas, et paavst on Kristuse asemik. Kuulsin seda oma kõrvaga. Teine õpetas (diakon, nüüd meie kirikust lahkunud), et tuleb paluda Maarja ja pühakute eestkostet. Üks õpetab (praegu), et armulaualeiva olemus muutub Kristuse ihuks. See kõik on ju sulaselge paavstlaste ebausk.
Tuli meelde, et üks pastor õpetas puhastustuld ja seitset sakramenti. Need on ka ju paavstide eksiõpetused.
\”Üks õpetab (praegu), et armulaualeiva olemus muutub Kristuse ihuks. See kõik on ju sulaselge paavstlaste ebausk.\”
aga mis siis armulauasakramendis toimub?
kas \”kirikuinimene\” teab, mitmest sakramendist räägitakse luterlikes usutunnistuskirjades?
ja kas \”kirikuinimene\” seda ka teab, mida luterlikud usutunnistuskirjad Maarjast ja teistest pühakutest räägivad?
viskasin oma vana reformvoodi välja.
…kohaolu mõistmine armulauas mõistmine \”muutumisena\” (transsubstantsiatsioonina) on vastuolus kristoloogiaga (tunnistusega sellest, et Kristus on tõeline Jumal ja tõeline inimene); sellest lähtuvalt vastuolus ka üldse loodu ja Looja vahekorra mõistmisega.
paluks seda \”vastuolu\” lähemalt selgitada
\”Kalvinism siin Eestis vaevalt kedagi mõjutanud on, oleme saanud juba oma kirikust (pastoritelt)\”eelteadmise\”, et see on üks paha ja vale õpetus (eriti, mis näiteks armulauda puutub). \”
paraku saabus kalvinism siia juba paarsada aastat tagasi ja pole ta nii krüpto mitte … seda ka valdavas osas armulauaõpetuses
kui mehed-naised luterlikku armulauaõpetust tõsiselt võtaksid, ei suhtuks nad sellesse mitte nii suvaliselt ega hooletult nagu praegu
aga siin kommenteerivatele \”tõsiluterlastele\” soovitaks endiselt: lugege Lutherit ja luterlikke usutunnistuskirju
ja veel: lugege oma kommentaarid läbi ja seejärel mõelge, kas need väljendavad seda suhtumist, mida Jumal oma lastelt teiste suhtes ootab …
palun, et \”kirikuinimene\” nimetaks konkreetselt need \”katoliku eksiõpetused\”, mida juba nõukogude ajal \”salaja sisse toodi\”
Ja sina loe Dostojevski \”Vendi Karamazoveid\”, eriti soojalt soovitan sealt Legendi Suurinvisiitorist.
Loomulikult: Suurinkvisiitorist.
Ja siis mõtle (paastuaja refleksioon), palju sinus juba Suurinkvisiitorit on …
vennameelt kui palju …
muide, kas soovitaja \”Karamazovitest\” muud ka lugenud on kui ainult siin-seal avaldatud tsitaate?
ootaks nüüd ikkagi konkreetseid selgitusi nende \”katoliku eksiõpetuste\” suhtes …
mõnda ma tean ise:
1. piibel
2. usutunnistused
3. trinitaarsed ja kristoloogilised dogmad
mis veel?
Väga hea, väga õige ja väga vajalik artikkel praeguses segaduste ajas. Aitäh!
Muide, mis krüptokalvinismist siin kogu aeg kirjutatakse? Kalvinism siin Eestis vaevalt kedagi mõjutanud on, oleme saanud juba oma kirikust (pastoritelt)\”eelteadmise\”, et see on üks paha ja vale õpetus (eriti, mis näiteks armulauda puutub). Jaan Lahe küll mingi kalvinist ega krüptokalvinist pole, pigem siis need Lutheri-uurijad, kes ML õpetusest mingi dogma või dogmadesüsteemi tahaks teha. Ja see unifitseerimistaotlus ja käsumeelsus on ka kalvinistlik hoiak, pidage meeles, enne kui teisi sildistama hakkate.
Katoliku eksiõpetuste salajane sissetoomine algas meil juba nõukogude ajal. Piiskop Hark püüdis seda takistada, aga see ei õnnestunud. Nüüd on tollased krüptokatoliiklased õiged ja tehtud mehed ja keegi ei või nende kohta sõnagi öelda. Aga kirikurahvas saab aru, mis praegu toimub.
Jah, kuigi millegipärast arvatakse, et rahvas on loll ja ei näe kirikumeeste mängu läbi. Et enne ei tahtnud mõni papp ise (pühapäevasel teenistusel)armulauda suu sissegi võtta ja nüüd räägib, kui tähtis on, et jumalateenistus oleks ikka tervik… Mis te mehed arvate, et me kirikuinimesed oleme dementsed või alaealised?
Teate, ilma selle üheta, kes kes rütmi annab ei saa mitmemehe paati ka aerutada. Nii seisab eesti kirik ka paigal, sest igaüks aerutab oma rütmis ja suunas. Jõudu!
To: Luik, haug ja vähk
Jah, ilma selle üheta…Kui võimule tuleb ü k s, kes hakkab rütmi andma, siis asi hulluks lähebki. Tehke kõik, et seda ühte ei tuleks! Ja nii kaua, kui on võimalus, et ta tuleb, hüüdke valjusti: \”INIMESED; OLGE VALVSAD!\”
Võibolla on tõde kuskil seal teie kahe vahepeal
Jaan Lahe kirjutab:
\”kr presbyteros; keeleliselt tuleneb sellest sõnast ka preestri nimetus, mis ei ole aga kreekakeelse ametinimetuse presbyteros tõlkevastena adekvaatne\”
See on hea näide Jaan Lahe \”teaduslikust lähenemisest\”: ilma igasuguste põhjendustega ja silmagi pilgutamata esitatakse ebaloogilisi väiteid. Peaaegu nagu Edgar Savisaar juba.
X! Lõpetage palun inimeste lollitamine, kes seda ajalehte loevad! Te lihtsalt kasutate enda \”luterluse\” propageerimiseks inimeste teoloogilist teadmatust ja kurba tõsiasja, et usutunnistuskirjad ei ole eesti keeles laiemalt kättesaadavad. Mina ei soovi Teiega pikemalt polemiseerida. Ütlen kõigile lugejatele aga teadmiseks, et olen lugenud usutunnistuskirju piisavalt palju, et väita: usutunnistuskirjad ei poolda katoliikliku transsubstantsiatsiooniõpetust, ei sanktsioneeri seitset sakramenti ega tunnista paavsti kui Kristuse asemikku maa peal. Samuti ei anna usutunnistuskirjad õigustust pühakute ja Maarja eestkoste palumiseks. Mister X kuulub kindlalt krüptokatoliiklaste hulka, kelle strateegia on nüüd lihsalt muutunud. Kui 1970-ndatel ja 80-ndatel aastatel pugesid nad kõiges \”üldkiriku\” sildi taha, siis nüüd on nad asunud katoliiklike arusaamade sissetoomist meie kirikusse \”õige ja algse luterluse sildi all\”, mis seisab kirjas luterlikes usutunnistuskirjades, mida vaid nemad on lugenud ja mõistavad õigesti. Kes lugejatest soovib rohkem infot krüptokatoliikluse kui nähtuse kohta, võib kirjutada mu privaataadressile: jaan.lahe@eelk.ee.
kuna ma pole oma kirjale seni vastust saanud, siis ütlen kommentaariks niipalju, et pigem on see, kui keegi eitab seda, et armulaud on tõeline Kristuse Ihu ja Veri, Tema inkarnatsiooni salgamine
Antiookia Ignatius kirjutab neist, kes \”mõtlevad teisiti Jeesuse Kristuse armu kohta, mis meie juurde on tulnud\”: \”Õhtusöömaajast ja palvest hoiavad nad eemale, sest nad ei tunnista õhtusöömaaega olevat meie Lunastaja Jeesuse Kristuse liha, mis meie pattude pärast on kannatanud, mille Isa oma halastuses üles äratas. Kes nüüd Jumala annile vastu räägivad, surevad vaidlemises.\”
see on väga sarnane sellele, mida Luther kirjutas pastor Wolferinusele, kes eitas seda, et Kristuse Ihu ja Veri on seda tõeliselt ja jäävad selleks ka pärast armulaua jagamist – paraku on Wolferinuse mõtteviis, mille Luther hukka mõistis, valdav EELK-s …
muide, seesama Ignatius kirjutab väga palju ka piiskopiametist – just nii, nagu apostlite aegne ja vana kirik seda mõistis – ja see mõistmine on väga erinev Jaan Lahe esindatavast
pühakiri ütleb selgelt, et Kristus on meie Ülemkarjane ja hingede Ülevaataja – ja ülevaataja- ehk piiskopiamet on Kristuse amet; piiskop kehastab ülevaatajaametis Kristust ennast, nii nagu preester kehastab Kristust kui suurt Ülempreestrit, kes on iseennast meie eest ohvriks toonud
liberaalid ei oska muidugi ka Kristuse ohvriga miskit peale hakata, nii et neile ei ütle see osa piibli sõnumist mitte midagi (nt Heebrea kirja viskaksid nad hea meelega piibli kaanonist välja)
näed siis, Jaan Lahe on jõudnud vahepeal reageerida, aga mitte konkreetse teoloogilise argumentatsiooniga, vaid liberaalidele omase vastaspoole halvustamise ja sõimamisega
eriti tore on see, et mees, kes \”võitleb autoritaarse mõtteviisi\” vastu, kasutab järgmisi väljendeid:
\”Lõpetage palun inimeste lollitamine, kes seda ajalehte loevad!\”
\”Mina ei soovi Teiega pikemalt polemiseerida.\”
\”Mister X kuulub kindlalt krüptokatoliiklaste hulka\”
\”Kes lugejatest soovib rohkem infot krüptokatoliikluse kui nähtuse kohta, võib kirjutada mu privaataadressile\”
jah, tõeliselt teaduslik väitlusstiil … kirjutage kõikide tõdede ainuvaldajale Jaan Lahele ja ta räägib teile, kuidas asjad tegelikult on …
nõustun ühe eelneva kommentaariga, et see kõik mõjub vägagi savisaarlikult … aga savisaar on ju ka liberaal …
Jaan Lahe ja kirikliku teoloogia vahel haigutab ületamatu kuristik. Ags ulateoogi isiklikku väärarengut ei tasu kristlastel küll tõsiseltvõtta sest rahvatarkus tdeb: \”Küürakat parandab ainult haud\”! Ja Jaan Lahel tuleks tõsiselt palvetada selle eest, et ta pääseks tema poolt eitatava puhastustulega – sest põrgutee pole sillutatud mitte ainult heade kavatsuste, vaid ka eksiõpetustega!
Eksluterlastel pole vaja siin kobiseda!
Jah, kes siin on eksiõpetaja ja kes õige? Katsuge endid läbi, kas seisate veel evangeelsel alusel. Ja kui ei, pidage nõu südametunnistusega – äkki on mu koht mujal kui luterlikus kirikus? Ärge pugege peitu tõe eest, olgu see siis milline tahes ja kui vastuvõetamatu tahes meie lihalikule loomusele.