Uue reformatoorse mõtteviisi algusest, 4.
23.02.2007 | ek | Rubriik: Järjejutt(Algus EK nr 5, 31.01.)
Vaimulik amet
Kuigi Lutheri järgi on kõigil kristlastel sakramentide toimetamiseks ja muudeks preestriameti juurde kuuluvateks toiminguteks vajalik meelevald (potestas), ei tohi keegi seda meelevalda ilma koguduse nõusolekuta ja kutsumiseta kasutada. Selle meelevalla teostamiseks ongi Lutheri meelest olemas vaimulik amet, mis on vajalik koguduse korra huvides (siin viitab Luther 1Kr 14:40, kus Paulus ütleb koguduse jumalateenistuse kohta, et «kõik sündigu viisakalt ja korra järgi»). Milliseid momente rõhutab Luther vaimuliku ameti juures?
1) Vaimulik amet on Jumala enda seatud. Selle kinnituseks viitab Luther eriti kirjakohale Ef 4:11, kus Kristuse kohta öeldakse: «Ta on pannud mõned apostleiks ja mõned prohveteiks ja mõned evangelistideks, mõned karjaseiks ja õpetajaiks.» Kuid Lutheri käsitluse puhul vaimuliku ameti jumalikust päritolust tuleb rõhutada, et ka «ilmalikud» ametid on Lutheri järgi Jumala seatud. Seega ei seisa vaimulik amet ilmalikest ametitest kõrgemal.
2) Vaimulik amet on Lutheri jaoks eeskätt ministerium verbi (ld ‘sõna teenistus’) või nagu ta saksa keeles ütleb, Predigtamt (jutluseamet), kuna vaimuliku põhiülesandeks on jutlustada evangeeliumi. Jutlustamise kõrval rõhutab Luther vaimuliku ameti ülesannetena veel sakramentide haldamist, hingehoidu ja koguduse juhtimist.
3) Luther eeldab juba enne 1524/1525. aastat, et vaimulik on ordineeritud, kuid ordinatsiooniküsimust ta tollastes kirjutistes lähemalt ei käsitle, sest esimene luterlik ordinatsioon toimus alles 1525. a. Küll rõhutab aga Luther, et vaimulik toimib oma ametis «koguduse nimel» ning võib seepärast toimida üksnes koguduse nõusolekul.
Lutheri ametikäsitlus alates aastast 1524/1525
1524/1525 alustab Luther poleemikat reformatsiooni radikaalse tiivaga. Need «usumäratsejad» (sks Schwärmer), nagu ta neid nimetab, väidavad, et nad on Püha Vaimu otsese juhtimise all ega vaja seetõttu välist Sõna ega väliseid sakramente. Sageli tuginesid nad seejuures Lutheri õpetusele üldisest preesterlusest. Luther ei hülga viimast õpetust nüüdki, kuid ta hakkab vastukaaluks usuindlejatele rõhutama, et võtmete meelevald ja üldse potestas jurisdictionis kuulub tervele kirikule, mitte igale üksikule kirikuliikmele eraldi. Ja reaalselt võib seda meelevalda kasutada vaid see, kes on selleks kutsutud.
Kutsumine toimub valimise kaudu koguduse või määramise kaudu ülemuse poolt. Ülemuse all ei mõtle Luther siiski piiskoppi, vaid ilmalikku ülemust, s.t linna- või riigivõimu. See oli tingitud olukorrast, et Saksamaal ei tulnud piiskopid reformatsiooni poolele üle ja seepärast tuli ilmalikul võimul võtta teatud mõttes nende funktsioon (s.t jurisdiktsioon koguduse üle) enda kanda. Kuid ka vaimuliku ametit ja sellesse kutsutust rõhutades ei loobu Luther oma varasemast arusaamast, et ilmikute ja vaimulike vahel ei ole vahet mingis olemuslikus kvaliteedis, vaid üksnes teatud ülesannetes.
Ühes oma 1532. a kirjutatud teoses («Ein Brieff D. Martin Luthers. Von den Schleichern und Winkelpredigern») ütleb Luther, et on olemas küll vahe vaimulike ja ilmikute vahel, kuid see ei peitu kvalitatiivses erinevuses, mille põhjus on ordinatsioonis, vaid seisneb üksnes ametite erinevuses. Luther ütleb, et on olemas kaks ametitüüpi: vaimulik ja ilmalik. See on kooskõlas tema õpetusega kahest valdkonnast – vaimulikust ja ilmalikust valdkonnast, mis mõlemad on Jumala seatud, kuid mil pole alluvussuhet. Õpetust kahest valdkonnast kohtab juba tema 1520. a kirjutatud teoses «Saksa kristlikule aadlile».
14. mail 1525. a toimus Wittenbergis esimene luterlik ordinatsioon: koguduse jumalateenistusel ordineeriti diakoniks magister Georg Röhrer. Luther säilitas ordinatsiooni palve ja käte pealepanekuga ning ta oli veendunud ka selles, et ordineeritav saab ordinatsiooni kaudu koguduse palve peale Püha Vaimu, kes annab talle jõudu ametit pidada, iseäranis puhast evangeeliumi kuulutada. Seega võib öelda, et Lutheri arusaam vaimulikust ametist on paradoksaalne: ühest küljest rõhutab Luther, et vaimulikul pole mingit ontoloogilist kvaliteeti, mis teda ilmikutest eristaks, ent samal ajal rõhutab ta ordinatsiooni kaudu antavat väge, mis aitab vaimulikul tema ametit pidada.
Piiskopiamet ja hierarhia
Kui Luther hakkas juba varsti pärast reformatsiooni algust nägema paavstis antikristust ja hülgas paavstluse kui inimeste loodud või lausa kuratliku institutsiooni, siis piiskopiametisse suhtus ta läbinisti positiivselt ning see suhtumine jäi tal püsima elu lõpuni. Ta ei aseta piiskopiametit iialgi kahtluse alla, kuna seda ametit nimetatakse ka Uues Testamendis.
Piiskopiametit käsitleb Luther lähemalt oma teoses «Näidis õige kristliku piiskopi pühitsemiseks» (1542). Tuginedes eeskätt pastoraalkirjadele, ütleb Luther, et piiskopi ülesandeks on «jutlustada, ristida, patte kinnitada ja pattudest vabastada ning trööstida ja lohutada hingi igaveseks eluks».
Jaan Lahe, Viimsi koguduse õpetaja
(Järgneb.)
selle peatükiga võib enam-vähem rahule jääda; niipalju siiski, et kui Luther räägib valimisest koguduse poolt, siis ei pea ta silmas mitte seda, et terve kogudus valib demokraatlikku hääletusprotseduuri kasutades, vaid pigem seda, et koguduse esindajad (eestseisjad) palvetavad üheskoos selle asja pärast ja Püha Vaim annab neile konsensuse (umbes midagi Mattiase apostliks valimise laadis)
Ma oleks niisugust teksti kusagilt lugenud, vähemalt 10 korda igast ajalooraamatust mis mainitud etappi käsitleb. Kas seda akent kuhu kommetaar kirjutada kuidagi naaatukene suuremaks ei saaks!
Ma arvan, et nurinad a\’la: \”Seda juttu olen ma juba kümme korda kuulnud-lugenud\”, pole Jaan Lahe teksti puhul Eesti Kirikus asjakohased. Teoloogiatudengile on need muidugi tuntud (imelik, kui poleks), aga vastava hariduseta lugeja jaoks on siin ilmselt paljugi kõrva taha panna. Pealegi, Luther ise noomis neid upsakaid, kes arvavad, et nad on juba targad küll ega vaja enam õpetamist (vt Suur katekismus).
nojah, samas aga oleks tore, kui Jaan Lahe ei kirjutaks ainult seda, mis talle Lutheri juures meeldib, vaid tutvustaks Lutherit vähekenegi objektiivsemalt …
ei, siin tsiteeritakse Lutheri arvamusi, mis on tema kirjutistest välja nopitud viimase paarisaja aasta jooksul, et põhjendada ratsionalistlikku, kalvinistlikku ja liberalistlikku pööret luterluses …
Sina vist tunned ainsana Lutherit objektiivselt?
ei, ma arvan, et neid, kes teda päris hästi tunnevad, on teisigi … probleemiks on see, et ei suudeta saada võitu kiusatusest esitada Lutherit ainult sellest küljest, mis endale sümpatiseerib …
Siin tsiteeritakse Lutheri põhimõtteid, mis on olnud luterliku kiriku aluseks ligi 500 aastat ja mis tänapäevalgi kehtivad. Loomulikult oli Luther inimene, s.t. patune, ja tema iseloomus oli mõndagi negatiivset aga see pole oluline.
Sõnad on sümbolid, millel on paratamatult mitu tähendust. Arusaamiseks tuleb üks neist tõlgendada signaaliks. Maailmas on juba 35000 kirikut, kes kõik leiavad oma õigustuse piiblitõlgendusest. Aga selle põhimõtte järgi võiks neid olla lõpmata palju. Teoloogid pange oma pood kinni!
Rahva hääl pole just alati Jumala hääl, aga arvetada seda siiski tuleks. Vaadates hinnangut antud lugude jadale tekib küzimus – kas sellist vastuvõetamatut lahkmeelsust üllitada oli ikka mõtet. Või vast siiski eeldusel et rev. Lahel jätkub mõistust sellest omad järeldused teha? Ja veel – Jaan Lahe on andnud ametvande, mis sisaldab ka Niikea-Konstantinoopoli Usutunnistust – ja kehtiv on ladinakeelne tekst, mitte saksa – ja hoopiski mitte eestikeelne tõlge. Niisiis – una sancta Ecclesia catholica et apostolica – ja vanne antakse Jumalale … kuidas sellega on?