Usuasjade tume maa

Eesti kirikute nõukogu tellitud ja hiljuti avaldatud Saar Polli uuring näitab, et religiooni tähtsaks pidavate inimeste arv on Eestis kasvanud.

Ühtaegu kuuluvad religiooni enda jaoks tähtsaks või väga tähtsaks tunnistanud inimestest kogudustesse või usuühendustesse pisut vähem kui pooled: mõnda kogudusse või usuliikumisse kuulus neist 47,9 protsenti ja ei kuulunud 52,1 protsenti.

Olen eri religioone ja religiooniga seotud teemasid õpetanud koolides pisut üle kümne aasta ning suhelnud neil teemadel ka lastevanematega, osa kunagisi õpilasi on juba kolmekümnesed. Ettevaatlikult üldistades võin öelda, et religioonisse suhtumises võib täheldada omamoodi dilemmat. Usuteemade ja -probleemide üle arutletakse meeleldi ja neid ka tähtsustatakse. Teisalt aga pole adekvaatset ettekujutust usuliste ühenduste õpetuslikest seisukohtadest ja seal toimuvat kujutletakse sageli fundamentalistlikes ja naiivsetes toonides. Sageli kujunebki selline seisukoht täiskasvanuks saades veendumuseks, et religioossed ühendused vaid piiravad ja takistavad religiooni huvitava ja olulise poolega tegelemist.   

Nimetatud vastandumist võib tajuda ka koolitundides. Olen õpilaste nägudelt lugenud mõnusat hasarti, kui nad näiteks otsivad nõrku kohti Cantebury Anselmi jumalatõestusest, millega Jumala mõiste kaudu tuletatakse ka tema reaalsus. Või siis analüüsivad Mahatma Gandhi mõtteid religioonidevaheliste suhete kohta või teevad Richard Dawkinsi usukriitikale omakorda kriitikat või nõustuvad sellega. Tundides ei jää kahtlustki, et need teemad on noortele intellektuaalselt ja kindlasti ka eksistentsiaalselt olulised.  

Kui aga külastada klassiga mõnda pühakoda või kohtuda mõne usuliikumise esindajaga, on noorte reaktsiooniks pigem umbusk ja sageli ka hilisem üllatus, sest usustruktuure esindavad inimesed ajavad tavaliselt täiesti normaalset juttu ja vastavad küsimustele adekvaatselt.

Küllap kipub kujutlust religioossete ühenduste vaimsest piiratusest toetama ühelt poolt nendega seotud negatiivsete uudiste võimendamine, teisalt aga kindlasti ka stereotüüpe kinnistavad üldistused, kus usulisi ühendusi püütakse siduda pelgalt negatiivsete või kahtlaste  nähtustega. Hea näide on hiljutine Martin Välliku muidu asjalik artikkel, mille kokkuvõtvas lõigus ühendatakse aga religioon ja kirik kõhklematult kõikvõimalike paranähtustega: "Põhiseaduse järgi meil riigikirikut ei ole, aga kui koostöölepe on ühe kirikuga juba tehtud ja peaministergi on manitsevalt öelnud, et usuõpetuse puudumine koolis on vabadus olla harimatu, siis mille poo­lest kristlusest vanem astroloogia või rahva seas populaarsem nõiavitsandus riiklikul tasemel samaväärsed ei peaks olema? Seega astroloogid nõunikeks, vitsamehed inseneride kaastöölisteks ja homöopaadid-posijad tervishoiu asjatundjateks!" ("Pendlikõigutaja riiklikult tunnustatud eksperdiks", EPL 29.6).

Edasi loe Eesti Päevalehest.