Slava Ukraine
Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Usk ja uskmatus

24.09.2008 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Sellise palve juures on kohane jääda vaikseks, süveneda, mediteerida.  See on kitsikuses olija appihüüe Aitaja poole.
Tavaliselt on meil kiire. Peame palju jõudma ja korda saatma. Samuti oleme oma puuetega harjunud. Eriti hingehaavade ja vaimulike puudustega, mis pole väliselt nähtavad. Pole aega mõeldagi, et ehk oleme haiged ja vajame abi. Tahame ise tugevad olla ja toime tulla.
Selline palve näitab mõndagi. Siin tunnistab inimene kõigepealt oma vajadust abi järele. Teiseks tähendab see tunnistamist, et ma ei saa ise hakkama. Ja kolmandaks usaldust: Sina, Issand, saad mind aidata. Sa suudad mind terveks teha.
Vajame kõik Jumala tervendamist rohkem, kui oskame arvatagi. Ja Jumal on saatnud Tervendaja. Jeesus Kristus on tulnud selleks, et meid tervendada ja taastada kõige täielikumas mõttes. See ongi Tema programm.
Mis juhtuks, kui minagi paluksin Tema abi? Ja päris südamest?

Aare Kimmel

Üks kommentaar artiklile “Usk ja uskmatus”

  1. Anonüümne ütleb:

    Millisest palvest on jutt?