Urmas Viilma: see, et avalikkus arutab kiriku jutlusi, on päris uus olukord Eestis
13.01.2019 | Tiiu Pikkur | Rubriik: Online artiklidMõni nädal tagasi jõudis meediasse kirikuõpetaja jõulujutlus, mis tekitas küsimuse, kas vaimulik pole mitte erakonna poliitika kantslisse toomisega üle piiri läinud. Kuna mitmed EELK vaimulikud kuuluvad erakonda ning ka peapiiskop Urmas Viilma on olnud Isamaa liige, istusime peapiiskopiga maha ja rääkisime kiriku ja poliitika seotusest Eesti ühiskonnas.
Olete avaldanud toetust vaimulike kaasalöömisele poliitikas. Miks see on teie arvates vajalik?
Ma ei saa öelda, et toetan kõigi vaimulike osalemist poliitikas ja ilma igasuguste tingimusteta. Printsiibina ei ole ma vaimulike poliitikas kaasa rääkimise vastu, teatud situatsioonis isegi soovitan seda, aga see on isikutest ja ka kohtadest sõltuv. Kus poliitiline võitlus on liiga verine, on parem vaimulikel mitte sellesse võitlusesse siseneda.
Kuna mul on endal poliitikas osalemise kogemus kohaliku omavalitsuse tasandil, siis oma kogemusele toetudes võin öelda, et alates hetkest, kui minust sai kohaliku omavalitsuse volikogu liige väikeses maakoguduses, hakati mind kui kirikuõpetajat kohaliku elu küsimustesse kaasama.
Olin noor vaimulik ja mind ei tundnud seal [Pärnu-Jaagupis-toim] keegi. Olin noor poiss, kes tuli Tallinnast, keda keegi ei teadnud ega tundnud. Selline praktika tuli nõukogude ajast, kus kohalik õpetaja oli küll lugupeetud, aga ta elas nagu teises maailmas ja teda ei kaasatud kohaliku elu asjade arutelu juurde.
Alates hetkest, kui sain kaasa rääkida kohaliku omavalitsuse volikogus ja komisjonides, sain aru, et kirik on teiste kohalike asutustega ja oluliste võtmeisikutega võrdselt kuuldud ja vahel ka arvestatud.
Samas on meil vaimulikke, kes on ühe koguduse õpetaja ametit pidanud näiteks 20-30 aastat. Nad on läbi oma ameti saavutanud piisava autoriteedi ja lugupidamise, mistõttu ei ole neil vaja seda eraldi arvajate ringi saamist saavutada läbi poliitikasse tulemise käigu.
Edasi loe Postimehest.