Urmas Viilma: me pole kaltsunukud, nagu pole seda ka inimesed meie ümber
24.02.2020 | Tiiu Pikkur | Rubriik: Online artiklidKui kaltsunukk Sipsikul võib olla tuksuv süda, siis kas ka riigil võiks olla süda? Kas kirikul on süda? Meil inimestena, kes me moodustame riigi ja kiriku ju ometi on! Me ei ole kaltsunukud, nagu pole seda ka inimesed meie ümber. Peame siis ka käituma vastavalt, ütles peapiiskop Urmas Viilma Eesti Vabariigi 102. aastapäevale pühendatud jumalateenistusel Tallinna Kaarli kirikus.
Kolmekümne aasta eest valmis Vigala köstri pojal, helilooja Veljo Tormisel, kooritsükkel “Unustatud rahvad”. Selle muusikateose aluseks on kuue läänemeresoome rahva, liivlaste, vadjalaste, isurite, ingerlaste, vepsalaste ja karjalaste runolaulud.
Veljo Tormis on öelnud, et ta kirjutas selle suurteose ajal, mil need rahvad olid väljasuremise äärel, ja kuna mõnda nendest keeltest kõnelesid veel vaid üksikud inimesed. Need rahvad on nüüdseks maailma poolt unustatud.
Tähistame täna Eesti iseseisvuse 102. aastapäeva tänulikena, et eesti keelt ei ole pandud laulu sisse kaastundest, kuna meie rahvakild on maailma mälust kadumas või meie keel kustumas.
Eestlased ei ole kogu oma karmi saatuse kiuste unustatud rahvas. Nõnda ei tähista me täna oma maa ja rahva ajalooks vormunud minevikku, vaid meie riigi rõõmsat olevikku, tehes samal ajal tuleviku-Eesti tarvis suuri plaane. Me loome Jumala abiga homset kõigile, kelle jaoks see soine-metsane tasane maalapp on koduks või peatuspaigaks lühemaks või pikemaks ajaks.
Olla nähtamatu
Üks tänastest piiblisalmidest ütleb: “Jumal, kes on teinud maailma ja kõik, mis siin sees […] – tema ise annab kõikidele elu ja õhu ja kõik” (Ap 17:24, 25).
Kui vaatame enese ümber, näeme rahvast – palju inimesi. Näeme kaasteelisi tänaval, tööpaigal ja koolis, kontserdisaalis ja ühistranspordis, laulupeol ja matkarajal, haigemajas ja ostukeskuses.
Kas me näeme ikka kõiki? Või on meie unustusest pääsenud rahva seas siiski ka neid, kes on oma kaaslaste poolt unustatud?
Edasi vt ERR Uudistest.