Urmas Viilma: maailma jõujooned muutuvad ja kirik reageerib sellele

Esmalt – kuidas teid kõnetada?

Meie kirik on nii väike, et kiriku sees suhtleme eesnimede järgi. Öeldakse ka “õpetaja”.

Kirikuga vähem kokku puutunule tunduvad teiesugused inimesed erilised. Mis teid vaimuliku teele suunas? Kunagi olite ju teiegi tavaline poisike.

Arvan, et suur roll on ajastul, mil jõudsin kirikusse – see juhtus laulva revolutsiooni ajal. Elasin toimuvale väga kaasa, lugesin usinalt ajalehti, ning kui ajalehed hakkasid kirjutama ka kiriku ja usuga seotud teemadel, siis see avas minu jaoks ukse.

Samal ajal algasid Saue koolis kultuuriloo tunnid, mida andis Keila kirikuõpetaja Jaan Jaani, ja sealt see asi algas.

Kirikuõpetaja amet oli sel ajal minu jaoks nii kauge ja nii püha, et sellele ma ei mõelnud. Mõte minna teoloogiat õppima tuli nagu välk selgest taevast, väljastpoolt aja ja igaviku piiri. See mõte oli võõras, algul isegi võitlesin selle vastu.

Kas perekond suunas ka?

Olen pärit perest, kellel polnud kirikuga mingit seost. Algul isegi vihjati, et kas ikka pean kirikusse minema. Sauel, kust pärit olen, polnud kirikut, isegi ühtki kogudust ei tegutsenud. Esimest korda käisin kirikus kooliekskursiooniga ilmselt Nigulistes, mis on küll tegelikult muuseum.

Mingi mõjud pidid ikkagi olema. Olite ehk mõtiskleja?

Mõju oli pigem kompleksne. Aeg oli ju kirev, koolis jätkus sõjalise õpetus, mida andis keegi Nõukogude armee major. Käisime kohtumas punalendur Endel Puusepaga ja samal nädalal oli ka loeng, mida pidas Mart Laar. See kõik oli isegi tore, käsil olid eri teemad, inimestel oli valik.

Edasi loe Maalehest.