Urmas Viilma: Kirik ei saa võtta enamuse eestkõneleja rolli, kui enamik ühiskonnast ei järgi kiriku põhimõtteid

Eesti evangeelse luterliku kiriku (EELK) kirikukogu valis mullu 26. novembril 41aastase Urmas Viilma luteri kiriku uueks peapiiskopiks. Nii noort peapiiskoppi ei ole Eesti luteri kirikul varem olnud. EELK kümnes peapiiskop andis intervjuu Lääne Elule vaimulike konverentsil 21. jaanuaril Roostal.

Kui palju on Te elu nüüd muutunud?

Praegu on mu elu muutnud tähelepanu, mis on minu isikuga seoses tekkinud, aga suurem muudatus seisab ees pärast ametisse seadmist 2. veebruaril. Siis võtab elu teise suuna. Senised ülesanded koguduse õpetaja, konsistooriumi kantsleri ja toomkooli sihtasutuse juhina tuleb jätta. Jään nendega seotuks, sest toomkirik on peapiiskopi kirik ja toomkooli nõukogus on ka peapiiskop, aga ma ei tegele enam nende igapäevase tööga.

Kui palju peate täitma juba praegu peapiiskopi ülesandeid?

Avalikkus vaatab mind kohati kui peapiiskoppi, see tähendab, et on kutseid üritustele ja vastuvõttudele. On ka kohtumisteks aega kinni pandud – inimesed, institutsioonide juhid tahavad arutada koostöövõimalusi. Nii on peapiiskopi roll tulnud minu igapäevaellu. See teeb elu pingeliseks, sest kõik eelmised ülesanded on veel ju ka alles.

Käisite 19. jaanuaril Eesti presidendi jutul. Millest kõnelesite?

Oli tutvumisvisiit. Muidugi olime varemgi kohtunud, aga mitte riigi ja kiriku juhtidena. President kirjeldas oma ootusi kiriku suhtes, mina kiriku ootusi riigi suhtes. Arutasime, kas koguduse liikmete vähenemine maal ja kirikute tühjaksjäämine on vaid kiriku ja koguduse probleem. Või on see terve Eesti mure, et inimesed kolivad maalt linna ja teistesse riikidesse. Kui kirikusse ei tule enam ühtki inimest, siis suure tõenäosusega ei ela selles piirkonnas enam inimesi. See ei ole mitte ainult kirikute, vaid üleüldine probleem. Arutasime, kas võiksime ühel päeval müüa kirikuid kommertsasutustele.

Edasi loe Lääne Elust.