Urmas Viilma: käes on aeg valida järgmised piiskopid

EELKs täna ametis olevad piiskopid: piiskop Tiit Salumäe (paremalt), peapiiskop Urmas Viilma ja piiskop Joel Luhamets. Erik Peinar

Piiskoppidest enne ja pärast iseseisvuse taastamist
Alates 1992. aastast ehk enam kui 30 viimase aasta kestel on kiriku juhtimisel ja tegevuse korraldamisel olnud peapiiskopile järjepidevalt toeks üks või mitu abipiiskoppi. See olukord on lähedal ideaalile, kuhu jõuti Eesti vaba rahvakiriku arendamisega II maailmasõja eelsel ajal piiskop Johan Kõpu ametiajaks. Enne okupatsiooni algust jõuti kirikukogu poolt otsustada ära nii kirikupea nimetamine peapiiskopiks, piiskopkondade moodustamise küsimus kui ka piiskoppide valimise küsimus. Okupatsiooni perioodil teostus sõjaeelsetest plaanidest vaid kirikupea valimine piiskopi asemel peapiiskopiks. Muus osas arengud külmutati.

Eesti iseseisvuse taastamine 1991. aastal ja rahvakiriku vabanemine muutis olukorda. Juba 1992. aastal valiti peapiiskop Kuno Pajula kõrvale abipiiskopiks Einar Soone. 2010. aastal lisandus peapiiskop Andres Põderi kõrvale eksiil- ja kodukirikute ühinemisel Välis-Eesti piiskopkonna juhina piiskop Andres Taul. Eelmise kümnendi keskel valiti eelnimetatud piiskoppidele lisaks veel piiskop Joel Luhamets ja piiskop Tiit Salumäe.

Nõnda teenis 2015. aastal pärast minu pühitsemist peapiiskopiks minu abilistena kiriku juhtimis- ja esindamisülesannetes kokku kuus piiskoppi. Põhja piirkonna piiskop oli Einar Soone, kelle tööaladeks olid vaimulike ettevalmistus pastoraalseminaris, vaimulike teenistuslepingutega seotud küsimused, vaimulike täiendkoolitus ja retriit. Lõuna piirkonna piiskop oli Joel Luhamets, kelle vastutusalaks jäi peretöö koordineerimine. Lääne piirkonna ja diasporaa piiskopina teenis Tiit Salumäe, kelle tööaladeks olid meedia- ja kommunikatsioon, avalikud ja oikumeenilised suhted Eestis, autasustamine ja tunnustamine, eestikeelse diasporaa tegevuse koordineerimine, muinsus- ja kunstiväärtused ning pärand ja arhitektuur. Välis-Eesti piiskopkonda teenis aastatel 2015–2017 piiskop Andres Taul asukohaga Kanadas Torontos. Ka peapiiskop emeeritus Andres Põder jätkas aktiivset teenimist ja oli asjatundlik nõuandja riigisiseste oikumeeniliste suhete koordineerijana, töötades kuni 2022. aasta kevadeni Eesti Kirikute Nõukogu presidendina.

Pärast piiskop Tiit Salumäe ja piiskop Joel Luhametsa emerituuri siirdumist vastavalt käesoleva aasta detsembrikuus ja järgmise aasta märtsikuus ei jää 2024. aasta kevadeks ametisse enam ühtegi piiskoppi, kes saaks jagada peapiiskopiga ametivastutust ja igapäevast tööd kodumaal, diasporaas või rahvusvaheliste ja oikumeeniliste suhete valdkonnas. Lisaks on 2016–2021 toimunud õigusreformi tulemusena peapiiskopile (või kui on olemas, siis ka piiskoppidele) lisandunud täiendavaid, peamiselt vaimuliku teenimise ja pastoraalse tegevusega seotud ülesandeid, mis peaksid aitama kaasa kiriku haralioleku vähenemisele ja vaimse ühtsuse saavutamisele. On päris loomulik, et peapiiskop üksi ei suuda selle kõigega toime tulla.

Kiriku vaimulik juhtimine
Meie kiriku põhikirja ja kirikuseadustiku kohaselt tuleb peapiiskopil olla vaimulikele hingekarjaseks ja ülevaatajaks. See tähendab vaimulikkonna süsteemset pastoraalset juhatamist ja hingehoiutööd, regulaarsete visitatsioonide ja ametivestluste läbiviimist, samuti valvamist vaimulike kõlbelise elu üle. Eesti luteri kiriku vaimulikkond on kasvanud ajaloo suurimaks (~245), nagu seda on ka koguduste arv (169 Eestis, ~15 diasporaas). Kuna piiskopid on karjaste karjased, ei mõjuta piiskopi hõivatust või töökoormust koguduseliikmete arvu vähenemine.

Tihti oodatakse peapiiskoppi koguduste aasta- ja tähtpäevadele, pühitsemis- ja õnnistamistalitustele, sinoditele ja teistele praostkondlikele, üldkiriklikele või allasutuste ja töövaldkondade üritustele, konverentsidele ja ettevõtmistele. Seda koormust on võimalik jagada vaid mitme piiskopi vahel või tuleb need ülesanded kogudustes delegeerida praostidele. Ära ei saa unustada ka koormust, mis kaasneb igapäevaselt jutluste, kõnede, ettekannete, sõnavõttude, artiklite, palvuste ja jumalateenistuste ettevalmistamise ja läbiviimisega.

Kiriku administratiivne juhtimine
Peapiiskop juhib ja juhatab konsistooriumi ja kirikukogu tööd. See ei tähenda ainult koosolekute juhatamist, vaid eeldab materjalide, küsimuste ja teemade sisulist ettevalmistamist, sh nõupidamiste ja kohtumiste läbiviimist. Seda tööd on võimalik valdkonniti piiskoppide vahel jagada. Põhikiri ja kirikuseadustik näevad ette ka peapiiskopi ja/või piiskopi suunava või järelevaatava rolli teostumise praostkondade ja koguduste juhtimisel (nt praostide või koguduste õpetajate valimise protsessis). Kogudustes tekkivate probleemide ja tülide lahendamisel või kirikukari rakendamisel oodatakse ja eeldatakse peapiiskopi või piiskopi seisukohta või sekkumist. Lisaks peetakse arvukaid koosolekuid, kus arutatakse ja otsustatakse kiriku valdkondlikke ja strateegilisi küsimusi, milles peapiiskop ja/või valdkonna piiskop osalevad.

Kiriku rahvusvahelised, oikumeenilised ja avalikud suhted
Meie kiriku rahvusvahelised suhted on hetkel ajaloo ühed aktiivseimad. Peapiiskopi ülesanne on kirikut juhtida ja nähtavaks teha seal, kus teistel on seda raske või võimatu samal kombel teha. Piiskoppide olemasolu korral on sageli just nemad, keda saab lähetada naaberkirikutesse piiskoppide konverentsidele, piiskoppide ametisse seadmistele ja pühitsemistele ning kahe- või mitmepoolsetele läbirääkimistele, kus eeldatakse pariteetset esindatust. Meie partnerkirikutes on valdavalt ametis mitu piiskoppi. Eesti tasandil on just oikumeenilised suhted võtmetähtsusega. Luteri kiriku juhtivat rolli Eesti Kirikute Nõukogus on võimalik säilitada ainult läbi piiskopiameti, samas mitte tingimata läbi peapiiskopi ameti.

Läbirääkimised ühiskondlikul tasandil ning kiriku seisukohtade eest seismine ja huvide kaitsmine presidendi, riigikogu, valitsuse ja omavalitsusjuhtidega kohtudes õnnestuvad kõige paremini peapiiskopi või piiskoppide tasandil. Vähem oluline ei ole kiriku protokolliline esindamine riiklikel ja rahvuslikel tähtpäevadel, esindusüritustel ja vastuvõttudel. Oma koha leidmine ja selle kaitsmine, samuti kiriku nähtavus kodanikuühiskonnas eeldab sageli kokkuleppeid, koostööd ja panustamist üldkiriklikul tasandil. On tähtis olla kaasatud erinevate töörühmade, nõukogude ja toimkondade töösse. Ei ole uudis, et kiriku üleüldist käekäiku (sh koguduste tasandil) mõjutab kiriku avalik kuvand, tuntus, tõsiseltvõetavus ja avatus suhtlemisel. See puudutab ka suhtlemist meediaga. Iga avalik esinemine nõuab energiat, eeltööd, teadmisi ja aega.

Eesti on nii väike, et kõik soovivad suhelda kirikujuhtide tasandil. Seda on kunstlikult takistada väga raske ning mõjub kõrkuse või uhkusena, mistõttu on vaja peapiiskopil seda vastutust ja esindusrolli jagada eriti piiskoppidega, kuid ka teiste konsistooriumi liikmete ja töövaldkondade juhtidega. Ei ole sugugi hea, kui kiriku ainus kõneisik on peapiiskop üksi.

Ettepanek järgmiste piiskoppide valimiseks ja vastutuse jagamiseks
Tulles olukorrast, kus piiskoppe on veel mõne aasta eest olnud koos peapiiskopiga kokku kuus, olen seisukohal, et otstarbekas on edaspidi jätkata nelja ametikohaga. Peapiiskop, keda abistavad kolm abipiiskoppi, on optimaalne ja hea lahendus, et kirik oleks hästi juhitud nii vaimulikul kui administratiivsel tasandil. Tekkima peaks ka piisav inim- ja ajaressurss kiriku tegevuse strateegilise planeerimise ja juhtimisega tegelemiseks, mille juurde peab kuuluma süvenemine ja hea sünergiline koostöövaim kogu konsistooriumiga.

Pärast pikka kaalumist ja läbirääkimisi kandidaatidega esitan kirikukogule piiskopikandidaatideks õpetaja Marko Tiituse, õpetaja Ove Sanderi ja õpetaja Anti Toplaane. Nad kõik on kiriku juhtimise pika kogemusega väga erinevatel tasanditel. Täna on nad assessoritena kirikuvalitsuse liikmed, kõik ka koguduseõpetajad ning Marko Tiitus ja Anti Toplaan mitmendat perioodi praosti ülesannetes. Kõigi kogemused kirikutööst rohujuure tasandilt kuni kirikuvalitsuse tasandini on väga mitmekesised. Lisaks mitmetele komisjonidele, milles kõik kandidaadid kaasa töötavad, on Ove Sander usuteaduse instituudi rektor ja Marko Tiitus pastoraalseminari juhataja. Mõlemad vastutavad nendes rollides meie kiriku töötegijate, sealhulgas vaimulike ettevalmistuse eest. Õpetaja Anti Toplaan on kristliku meedia valdkonna kauaaegne kaastööline ja koordinaator. Marko Tiitus ja Ove Sander on luteri kiriku esindajad mitmetes kogudes ja on aktiivselt kaasatud partnerlussuhetesse rahvusvahelisel ja oikumeenilisel tasandil. Kõigil kolmel on pikaajaline kogemus riigi- ja omavalitsustöös: Ove Sanderil sotsiaalministeeriumi peakaplani ametis, Anti Toplaanel ja Marko Tiitusel kohaliku omavalitsuse volikogu ja komisjonide töös.

Kui kirikukogu peaks kõiki kolme piiskopiks valimisel toetama, eeldan, et Anti Toplaanel ja Marko Tiitusel tuleb jätta kõrvale assessori ja praosti ametid, kuid jätkata võiksid nad koguduste õpetajatena ning Marko Tiitus ka pastoraalseminari juhatajana. Õpetaja Ove Sanderil tuleks loobuda assessori ja soovitavalt koguduseõpetaja ametitest, kuid tema võiks jätkata usuteaduse instituudi rektorina.
Kuni uute assessorite valimiseni kevadisel kirikukogul, mille järel jaotatakse valdkonnad kirikuvalitsuse liikmete vahel ümber, jaotuksid uute piiskoppide töövaldkonnad ja tegutsemispiirkonnad praeguse visiooni kohaselt järgmiselt:

Anti Toplaane koordineerida on meedia- ja kogukonnasuhted. Kuressaares resideerudes jäävad tema vastutuse alla Lääne-Eesti praostkonnad. Marko Tiituse koordineerida on teoloogia, liturgia ja vaimuliku ametiga seotud valdkonnad. Viljandis resideerudes jäävad tema vastutuse alla Lõuna-Eesti praostkonnad. Ove Sanderi koordineerida on diasporaapiirkond, ühiskonnatöö ja kaplanaadid. Tallinnas resideerudes on tema peapiiskopi alaline asetäitja ja abiline Põhja-Eesti praostkondades.

Lisaks jätkab kirikuvalitsuse liikmena assessor Katrin-Helena Melder, kelle valdkondadeks on praegu laste- ja noorsootöö, samuti misjonitöö. Minu enda vastutada peapiiskopina jäävad jätkuvalt rahvusvahelised, oikumeenilised ja avalikud suhted ning ka Eestis Kirikute Nõukogu juhtimine presidendina.

Piiskoppide valimisega kaasnevad kulud
Kuna 2017. aastani oli meie kirikul Eestis ametis kolm abipiiskoppi, kellele maksti piiskopipalka konsistooriumi eelarvest ning viimastel aastatel on üks koht olnud lihtsalt täitamata, siis ei ole plaanis ametikohtadele määratud palgafondi kujunemise aluseid täiendavalt korrigeerida. Eelarves on jätkuvalt ette nähtud piiskoppide ja kirikuvalitsuse liikmete transpordi- ja lähetuskulud, mille kasv on planeeritud muutunud tariifide ulatuses. Ühekordse kuluna kaasnevad piiskoppide võimaliku valimise järel nende ametisse pühitsemise jumalateenistuse läbiviimisega seotud kulud, samuti ametirõivaste soetamise kulud 2024. aastal. Kirikuseadustik näeb ette, et piiskopi ordineerimine ja ametisse asumine peab toimuma hiljemalt kuus kuud pärast valimisi.

Piiskoppide valimise kord
Kuna EELK piiskopid on olnud ja ka jäävad peapiiskopi abilisteks ehk abipiiskoppideks (isegi siis, kui nad peaks asuma kunagi juhtima piiskopkondi), tähendab see, et piiskopikandidaadid esitab peapiiskop. Piiskopiks valituks osutub kandidaat siis, kui ta saab üle poole kirikukogu istungil kohal olevate liikmete häältest.

Kokkuvõtteks
Soovin tänada kõiki minu ametisoleku ajal piiskoplikke ülesandeid täita aidanud ametivendi peapiiskop emeeritus Andres Põderit, peapiiskop emeeritus Andres Tauli (+2018), piiskop emeeritus Einar Soonet, piiskop Tiit Salumäed ja piiskop Joel Luhametsa. Ilma kõigi nende meeste ühise teenimisvalmiduse ja kollegiaalsuseta ei oleks olnud võimalik kirikut üsna pöördelistel aegadel juhtida. Olen lõpmata tänulik selle ühise juhtimisosaduse eest! Seda enam aga panen lootuse kirikukogu liikmetele, et nad toetaksid piiskoppide uue põlvkonna valimist kiriku juhtide hulka. Ilma Jumala õnnistuse ja kollektiivse-kollegiaalse jõupingutuseta oleks kirikulaeva suhteliselt pikal reisil tüürimine erinevate karide vahel või ka tüünel avamerel ränkraske katsumus. Seda teekonda tahaks teistega jagada.

Lõpetan mõttega vaba rahvakiriku ühelt arhitektilt piiskop Johan Kõpult, kes 1940. aastal kirjutas evangeelse kiriku piiskopiametist: „Kas piiskoppe on üks või rohkem, misjuures üks kannab ülem- või peapiiskopi nime, see on evangeelsest seisukohast otstarbekohasuse-, mitte põhimõtteküsimus, mis on lahendatav tegelikkude vajaduste ja võimaluste piirides. Mõõduandvaks uute organite loomisel on siin kiriku töö parema ja edukama korralduse nõuded ja tarbed, mitte aga teised, eriti ka mitte esinduslikud motiivid. Kui luuakse uus organ piiskopi (vikaarpiiskopi või muu) näol, siis määratakse tema ülesanded ja tegevuspiir kindlaks vajaliku täpsusega, silmas pidades eriti kiriku kesksete organite töökoorma vähendamise tarbeid, uue ametikandja vastutusevõimalust ning teatava piirkonna kogudustega ligidas kontaktis olemise vajadust.“ (Kirikuvalitsemisõpetus. Tartu, 1940.)

Kirikuseadustiku § 118. Piiskopi valimise kord

(1) Piiskopi kandidaadi või kandidaadid esitab peapiiskop preestrite hulgast.
(2) Kui piiskopi kohale on esitatud üks kandidaat, arvatakse piiskop ametisse valituks, kui tema poolt hääletab salajasel hääletamisel üle poole kohalolevatest kirikukogu liikmetest.
(3) Kui on esitatud mitu kandidaati, arvatakse neist piiskopiks valituks kandidaat, kes salajasel hääletamisel või kordushääletamisel saab üle poole kohalolevate kirikukogu liikmete häältest.
(4) Kui käesoleva paragrahvi lõigete 2 ja 3 alusel toimunud hääletuste järel ei saa ükski kandidaat nõutavat häälteenamust, esitab peapiiskop järgmisel istungil uue kandidaadi.

Urmas Viilma,
peapiiskop