Urmas Viilma | Jõulude tähendus – Jumal ei salli, vaid armastab inimest

Järjekordne aasta hakkab lõppema ja kindlasti on selles olnud palju kaunist ja helget, mida enesega ühes võtta ka järgnevasse aastasse. On asju, mida saame meenutada rõõmuga südames. On ka selliseid, mis jäävad kripeldama või muudavad meele mõruks. Tihti arvame, et oleme ise teinud kõik selleks, et rõõmsaid hetki ja ilusat oleks rohkem, ainult teised on need, kes on suutnud mõne kauni asja ära rikkuda.

Teinekord on aga peeglisse vaatamisest kasu, et näha ennast sellisena, nagu näevad kõrvalseisjad. Aasta lõpp on tagasi- ja peeglisse vaatamise aeg. Ehk näeme siis, et oleme mõne kauni asja hoopis ise käest puruks pillanud ja need, kes sel hetkel meie lähedal olid, ei olnudki süüdi, vaid püüdsid aidata. Aasta lõpp on ka andeks palumise ja andeks andmise aeg, et anda ruumi uueks ja paremaks alguseks. See kõik on ühtviisi võimalik ja saavutatav nii uskliku kui ka uskmatu jaoks, nii jõulukirikusse tulija kui ka kojujääja jaoks.

Sallivus on liiga madal ideaal

Kui vaatan mööduvale aastale ja mõtlen asjadele, kus võiksime üksikisikutena aga ka rahvana ennast kollektiivselt paremaks muuta, on seal palju sellist, mis paneb kahetsema, andestust otsima, või ka meelt parandama. Mööduval aastal olen kogenud, et paljud on stressis, ärevuses ja sisemiselt katki, sest ebastabiilsust on palju. Palju räägitakse perekondade lagunemisest, suhete purunemisest, lähisuhtevägivallast, alkoholi kuritarvitamisest ja sellega kaasnevatest õnnetustest, noorte sõltuvusprobleemidest, raskete ja ravimatute haiguste laastavast tööst, vaesusest ja puudustkannatavatest lastest ja peredest.

Edasi loe Õhtulehest.