Urmas Viilma intervjuu Eesti Päevalehele
28.11.2019 | Tiiu Pikkur | Rubriik: Online artiklid* Keskmine eestlane on usuküsimustes erivajadustega. Tal jääb teadmistest puudu.
* LGBT küsimustes peaks looma sildu, mitte kedagi eemale ajama. Ka homod on kirikusse teretulnud.
* Kristlikud mungad-nunnad ei mahu rändekvooti ja õigeusukiriku pea on senini elamisloata.
Peapiiskopi tööruumid on kui vabariigi keskmes, riigikogu ja Stenbocki maja vahel. Hiljuti olite ka Eesti Päevalehe mõjukate nimekirjas. Kuidas te mõjutate neid, kes ei usu jumalasse?
Kes ei usu jumalasse – mida ta siis usub? Kas ta on ateist või agnostik? Või on ta selline kultuurikristlane, et talle on oluline, et kirik on olemas? Talle on oluline kuulda kirikukella helisemas ja tähtis, et tema külakirik on õhtul valgustatud. Ta käib jõulude ajal kirikus. Kui keegi tema käest otse küsib, et kas ta on usklik, siis ta ütleb, et ei ole. Siis selgub samas vestluses, et talle on väga oluline teadmine, et inglid on olemas, ja kõik sellised asjad. Lõpuks ütleb ta selle jutu sees ära, et tegelikult on ta ristitud. Ehk siis – eestlase usk on niivõrd ainulaadne ja eripärane. Pean seda omamoodi positiivseks, mitte mingiks probleemiks. Kui me vaatame pühapäeval Tallinna kirikutes, et kui palju on inimesi, siis see ei erine väga Soomest või Rootsist, kus inimeste kuulumine kirikusse on 70% lähedal. Pigem isegi vastupidi, meie kirikus käijate arv on kohati aktiivsem. Nüüd ongi küsimus, et kumb riik – ükskõik, milline Põhjamaade riik võrreldes Eestiga – on rohkem kristlik? Kas see, et inimesed saavad Põhjamaades kristlastena automaatse maksusoodustuse, näitab nende tegelikku usklikkust?
Edasi loe Eesti Päevalehest.