Urmas Viilma: demokraatia nähtamatu rahvaga riigis

Minu hinnangul peaks peeglisse vaatama ja oma kultuursust hindama eelkõige aga need, kes on lootnud riigikogult kummitemplile kohast kiiret ja süvenemata käetõstmist. Tegelikult ei erine kooseluseaduse vastaste toon sugugi sellest, mis kõlab tavapäraselt opositsiooni ja koalitsioonipoliitikute omavahelises poliitilises kõnepruugis mistahes uue seaduseelnõu menetlemise ajal. Seni on öeldud, et see käib demokraatia juurde. Maailmavaatelist või poliitilist erimeelsust ei nimetata viha külavamiseks või sallimatuseks, vaid pluralismiks ja sõnavabaduseks. Nõnda ei ole seisukohavõtud kooseluseaduse vastu vihakõne vähemuste vastu, vaid esmalt reaktsioon parlamendis rahvast esindavate saadikute ebakorrektse käitumise vastu. Paljud Eesti inimesed tunnevad, et nad on oma senist maailmapilti, veendumusi ja õigusruumi kaitstes muutunud nähtamatuks – neid ei kuulata ega nähta enam ning kõigele lisaks suletakse viha külvajateks sildistamise läbi nende suu. Meedia on samuti valinud selgelt ühe poole ja ei toeta täna enam sõnavabaduse realiseerimist nende poolt, kes soovivad arutelusse tuua tasakaalu. Teise arvamuse omajaid ei lubata enam areenile.

Edasi loe Postimehest.