Ülempreester Mattias Palli: soovime, et saaksime rohkem ligimese armastamisse ja heategevusse panustada

Mis on selle 100 aasta jooksul olnud need sündmused, mis on teie kiriku ajalugu enim mõjutanud?

Autonoomia väljakuulutamisele järgnes põhikirjade koostamine: 1920ndatel üks ja 1935 valmis teine. Enne II maailmasõda oli rohkelt haridus- ja kuulutustööd. Nõukogude võim muidugi katkestas selle. Kurb verstapost oli 1941. aasta alguses, kui EAÕK metropoliiti Aleksandrit sunniti alla kirjutama patukahetsuse avaldusele, et ta on lahkunud Vene kirikust, ja survestati liituma uuesti Moskva patriarhaadiga. Sõja tõttu jäid need asjad pooleli, kõik hullem ei teostunud. Küll keelati kiriklikud väljaanded, noortetöö, heategevustöö jne

Järgnenud Saksa okupatsiooni tingimustes sai kirik jälle teatud piirides tegutseda. 1944. aastal suundus metropoliit Aleksander pagulusse ja asutati järjepidevust hoidev pagulas-kirikuvalitsus ning tegutseti Konstantinoopoli patriarhaadi kohalike piiskoppide alluvuses. Eestis nõukogude võim lõpetas EAÕK tegevuse – 1945 saadeti autonoomse kiriku organid laiali. 1978 on huvitav aastaarv. Esimesel pilgul toimus kurb sündmus. Sel aastal Moskva patriarhaat taotles Konstantinoopoli patriarhaadilt hooldusõigust Eesti õigeusklike üle. Saigi sellise tingimusega, et autonoomia tunnistati Eesti aladel mittetoimivaks, aga mitte kehtetuks. See fakt näitab, et Moskva tunnustas, et Konstantinoopolil on ülemvalitsus selle ala õigeusu kiriklike asjade üle. Nõukogude okupatsiooni ajal oli see Eestis mittetoimiv, paguluses toimiv.

1989. aastast algasid kontaktid välismaaga ja pagulaskiriku valitsusega. Taasiseseisvunud Eestis registreeriti EAÕK juriidilise isikuna 1993. aastal. Järgnes keeruline ja vastuoluline võitlus Moskva kirikuga. See polnud kerge, sest Vene kirikul oli ja on väga suur mõju õigeusu maailmas. 1996. aastal õnnestus EAÕK autonoomia endisel kujul taastada. Soome peapiiskop Johannes sai meie kirikupeaks. Sel aastal anti paarikuuline aeg, mil Eesti õigeusu preestrid ja kogudused said vabalt valida, kumba kirikut nad eelistavad. Ka mitmed venekeelsed kogudused valisid autonoomia oikumeenilise patriarhi kaitse all. 1999 valiti meie metropoliidiks Stefanus. Valiti ka kirikuvalitsus. Uuemasse aega kuulub kindlasti püha Platoni seminari asutamine, mis on seotud hetkel luterliku kiriku usuteaduse instituudiga.

Tõepoolest, EAÕK-l on alates 2014. aastast EELK usuteaduse instituudis oma õppetool. Kuidas koostöö sujub?

Eks maailmas ole teoloogilist kõrgharidust väga erinevatel viisidel korraldatud. Olen ka ise seal õppejõud ja kuulun instituudi nõukogusse. Koostöö sujub vägagi hästi. On hea, et meie üliõpilased saavad hariduse, kus esmalt omandatakse luterlik, protestantlik suund. See on eestikeelsete kristlaste ja ka mittekristlaste taust. Minu isa Jumalat ei uskunud, aga ikka ütles vahel, et hea ja õige Luteruse usu järgi … Hea on, et õpitakse teadusliku metodoloogiaga lähenema piiblitekstidele ja paljudele muudele tekstidele, mis on aluseks meie kirikuloole. Samuti keelte õppimine. See kõik on teoloogiline baasharidus, mida meil oleks üksi väga raske anda. Sellele järgneb õigeusu teoloogia õppimine.

Viimased rahvaloendused kinnitavad, et Eestis on õigeusklikke rohkem kui teiste kristlike konfessioonide liikmeid. Kas Eesti on õigeusklik maa?

Meil on ju ka Eesti Kirikute Nõukogu küsitlus „Elust, usust ja usuelust“. Nii sealt kui rahvaloendusest nähtub, et venekeelne, valdavalt nõukogude ajal sisserändest pärinev elanikkond on usuliselt aktiivsem. Vähemasti määratleb end usuliselt. Kas seal muidugi protsentuaalselt kirikus käijaid nii väga on, aga venelane ja teised slaavlased samastavad oma identiteedi kergemini usuga. Sellest tuleneb see Eesti statistika. Eestlaste seas on levinud see, et usuasjadest ei taheta suurt rääkida.

Statistikast tuleb siiski välja, et eestlastest õigeusklike arv on kasvu teel. 2001–2011 kasvas see umbes 2000 võrra, ja 2021. aasta andmete järgi veel lisaks 900 võrra ja on praegu umbes 21 900.

Eks mõni on meie kiriku sees ka öelnud, et Eesti on nüüd õigeusklik maa, aga probleem on selles, et kui palju nendest nõukogude ajal sisserännanutest, isegi kui nad Eesti kodanikeks on saanud, samastavad ennast Eestiga. Kuna nad on ka valdavalt Moskva patriarhaadi kirikus, siis nende pilk on pigem Venemaa poole. Huvitav on see, et venekeelsete õigeusklike arv ei ole väga kasvanud. Kümme aastat on number jäänud üsna muutumatuks.

EAÕK ei ole rahvuskirik. Millist rolli mängivad rahvussuhted teie kiriku kogudustes?

EAÕK liikmeist on hinnanguliselt 15–20% mitte-eestikeelsed. Me pole etnilises mõttes rahvuskirik, aga loeme end rahvuskirikuks selles mõttes, et oleme kohapealne, traditsiooniline õigeusu kirik.

Möödunud aastal kurvastas teade Saaremaal Reomäel skiita sulgemisest. Kas on plaanis mõne õigeusu kloostri rajamine Eestis? Varasematel aastatel oli juttu Võrumaale Plaanile kloostri rajamisest.

Saaremaa skiita sulgus praktilistel põhjustel. Kloostri juhatajal ja veel ühel nunnal olid terviseprobleemid ja nad läksid tagasi emakloostrisse, kus oli võimalik nende eest hoolt kanda. Eks ta tõsi on, et munkade-nunnade protsent tänapäeval ega minevikus pole olnud siin piirkonnas suur. Kui tulla statistika juurde, siis meie kiriku liikmeid on umbes 30 000 – 33 000.

Plaani jäigi plaaniks. Püüame Setumaal Lämmijärve ääres Beresje-nimelises kohas luua eeldusi mungakogukonnale. Esialgu see töös pole. Midagi võiks olla ka Reomäel, kus on heade võimalustega kompleks olemas. Õigeusus on kloostrielu väga oluline. Klooster on intensiivse palve eesliin. Koht, kuhu inimesed tulevad vaimulikku kosutust ja juhatust saama. Praegu seda Eestis EAÕK poolt pole, käiakse mujal maailmas.

Luterliku kiriku sees räägitakse kriitilises võtmes, et usualane haridus jätab ühiskonnas soovida ning koolinoorte, ka täiskasvanute usualane keeleoskus on kesine. Kuivõrd jagavad õigeusklikud seda muret ning millised on mõtted olukorra leevendamiseks?

Tõsi ta on. Meie puhul tuleb arvestada meie kiriku väiksust, ka haare on teistsugune seetõttu. Meie üldhariduskoolid annavad üldiselt väga hea hariduse, aga jah, see, mis puudutab usulist valdkonda, on väga nõrk. Usundiõpetust on vähe koolides. Siin on palju teha. Väga hindan neid koole, kus on usundiõpetus tunniplaanis. Meil seni oma kooli pole, liigume sinna suunas. Sel aastal alustame oktoobris Püha Tarkuse kooli eelkooliga Tallinnas.

Selline olukord paneb kogudustele vastutuse anda usualast haridust igas vanuses inimestele. Õigeusus anname õpetust enne ristimist, eriti linnades. See oleneb preestrist ja tema võimalustest, aga võib kesta ka kuid. Inimene võiks teada, mida tähendab ristimine ehk enese Kristusega ühendamine. Eks siin ole ka erandeid.

EAÕK-l on kolm piiskopkonda. Kui suur autonoomia on ühel kirikupiirkonnal ning kui rohkelt on üldkiriklikku tegevust?

Õigeusu õpetuse järgi on piiskopkond kiriku struktuuri põhiüksus. On väga oluline, et kõik ei oleks koondunud ühte kohta. Samas oleme siiski väga väike kirik ja meie piiskopkonnad pole võrdsed. Tallinna peapiiskopkond on kindlasti tunduvalt suurem, sest sinna kuuluvad Tallinn ja Setumaa. Viimane põhjusel, et peapiiskopile alluks meie kõige põlisem ja tugevam usupiirkond, teiseks ka seetõttu, et paljud setud elavad tegelikult linnades.

Arvestades meie kiriku mastaape, siis on üldkiriklik majanduse juhtimine – nt kinnisvara ei kuulu kogudustele ega piiskopkondadele, v.a mõned üksikud erandid, vaid kuulub kiriku keskvalitsusele. Noorteliidu tegevus on üldkiriklik. Piiskopkonda võib praktilises mõttes võrrelda luterliku kiriku praostkonnaga. Piiskop juhendab seal oma vaimulikke, kontrollib, käiakse koos, tegeletakse piirkondlike asjadega. Administratiivses, vaimulikus ja kanoonilises mõttes on piiskopkondadel väga oluline koht, samas ei ole nad juriidilised isikud. On küll eraldi piiskopkonna valitsused ja täiskogud. Enne II maailmasõda, kui meil oli umbes 200 000 liiget, siis olid praostkonnad ja neil oli suur tähtsus.

EAÕK on Ukraina sõja mitmel korral hukka mõistnud, teie kiriku kodulehelt saab lugeda metropoliit Stefanuse aastatagust mõtet Vene patriarhi Kirilli väljaütlemiste kohta Ukraina sõja teemal: „Lõpuks pole idakiriku arusaama järgi olemas püha sõda ja kirik ei saa omaenese õpetusega vastuollu minemata õnnistada kallaletungi teisele riigile, rääkimata ülekohtust ja metsikustest sõjas.“ Kuidas on Ukraina sõja teema mõjutanud Eestis tegutseva kahe õigeusu kiriku vahekorda?

Suhted olid juba enne seda keerulised. 1996 taastati armulauaosadus, aga tegelikult Vene kirik sisuliselt eiras seda, näiteks meie metropoliidid pole kunagi koos jumalateenistust pidanud, kuigi metropoliit Stefanus on korduvalt selleks üles kutsunud. Sel ajal kui oli armulauaosadus, siis kui Vene kiriku liige käis EAÕK armulaual, võidi kutsuda teda üles meelt parandama, pattu kahetsema.

Kui Konstantinoopoli patriarhaat andis Ukraina õigeusu kirikule 2019. aastal autokefaalia ehk iseseisvuse, siis katkestas Vene Õigeusu Kirik ühepoolselt kõik suhted Konstantinoopoli ja talle alluvate autonoomsete kirikutega. See tähendab, et meil pole armulauaosadust, muud osadust ega suhtlust praegu. Selles mõttes olid suhted juba enne 2022. aasta veebruari jahedad. Ega nad nüüd ole paremaks läinud. Samas kirikute nõukogus oleme koos, tervitame. Suhteid Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikuga võib nimetada külmaks rahuks.

Samas esineb isiklikul tasandil nii preestrite kui ka koguduste liikmete vahel sõbralikke suhteid. On olnud kogu aeg ka vaimulikke, kes väga hästi võtavad meie usklikke vastu. Johannese koolis Tallinnas, mis on väga tunnustatud ja mis vaimulikult on seotud Moskva kirikuga, seal käib ka meie kirikuinimeste lapsi ja on meie kiriku liikmeid õpetajateks. Meie poolt ei ole uks kinni, välja arvatud igasugune sõjapropaganda ja suurveneluse ideede levitamine.

Kas see, et üks õigeusu kirik ehk Vene Õigeusu Kirik on sõja heaks kiitnud, on toonud koguduseliikmete tasandil hingehoidlikku tööd?

Loomulikult on see paljudele raske küsimus. Selgitamist tuleb teha palju. Mõned pole ikka rahul. On ette heidetud, et oleme Eesti Kirikute Nõukogus koos Moskva patriarhaadi kirikuga, et seetõttu oleme osalised sõjas. See on sarnane küsimus, kas näiteks kõik saatkonnad tuleks Venemaal kinni panna. Eestil oli ju sõja ajal pikalt suursaadik Venemaal nagu ka paljudel teistel riikidel. Küsimus on, kui kaugele minna. Tõsi on, et Vene kirikus on inimesi, ka vaimulikke ja piiskoppe, kes ei toeta Ukraina sõda ja patriarh Kirilli poliitikat. Mida rohkem on kanaleid nendega suhtlemiseks, seda parem.

Tagasi tulles küsimuse juurde, praegune olukord näitab, et õigeusus on püha pärimuse kõrval ka pärimust, mis on seotud suurriiklike ideoloogiatega, marurahvuslusega ja riigi ees lömitamisega iga hinna eest, igal tingimusel. Lisanduvad isikliku võimu, mõjuvõimu ja raha taotlus. Seda on kogu õigeusu maailmas ja iga kirik eraldi peaks mõtisklema nendel teemade üle. Ärgem ka unustagem, et Ukraina, kes ennast kaitseb, suurim kirik on õigeusu kirik. Rahutööd, rahu nõudmist peaks olema kirikutes palju rohkem.

Kas teie kirik tegeleb Ukraina pagulaste usulise teenimisega?

Meil on üks Ukraina kogudus Tallinnas, püha Georgi kogudus, ta tegutseb Tallinna Issanda Muutmise peakirikus. Ukraina tööd teevad ka mitmed preestrid Keilas, Paides, Saaremaal, Kagu-Eestis ja mujal. Näiteks Tallinna püha Siimeoni ja naisprohvet Hanna kogudus on meil eestikeelne, v.a külalisvaimulike puhul me mingeid muid keeli ei kasuta. Seal käib ukrainlasi omajagu pihil, küünalt panemas, hingepalveid tegemas, armulaual. Käib ka venelasi, kes ütlevad, et nad ei suuda patriarh Kirillile alluvas kirikus vähemalt praegu käia.

Kas on märgata, et vahetatakse õigeusu kirikut?

Massiliselt ei ole, aga juhtumeid on. Tihti on nii, et vene inimene ei ütle, et ta on koguduse liige, vaid ta ütleb, et ma käin siin või seal kirikus või käin mitmes kirikus. Ei tulda ametlikult ära, vaid hakatakse lihtsalt meie kirikus käima.

Millised on õigeusu kiriku suurimad vaimsed väljakutsed tänapäeva Eesti ilmalikus ühiskonnas?

Neid on palju ja siin on ühisosa teiste kristlastega. Usuõpetus, usuliste sümbolite tuntus, teadmine, mis on kirik ja kuidas sinna minna, see on siiski väga oluline olnud ja on tänini oluline, see traditsioon, olgu ta kogukondlik või perekondlik – see loeb palju. Selle nõrgenemine tänapäeva ühiskonnas mõjub nii, et paljud ei oska ennast enam usuga suhestada või on see usund teistsugune, n-ö omausk, nagu uurijad on öelnud, uusvaimsusega seotud või mingi segu. Sellest tulenevad paljud muud asjad. Hiljuti palju kõneks olnud abieluga seotud teemad ja usulise hariduse vähesus.

See kõik avaldub inimese sisemises ebaluses, kohati eklektiliste või kummaliste usuliste arusaamadena, kus keegi näiteks on enda meelset range õigeusklik, aga samal ajal tegeleb aurade vaatlemisega ja suhtleb tulnukatega teiselt planeedilt või inglitega. Sõna ’ingel’ tähendab sõnumitoojat, saadikut. Küsida tuleb alati, kelle saadikuga on tegu. Vaimne maailm on olemas – selles on paljud kindlad. Samas ilma korraliku usulise taustata pole neil kogemustel integreerivat jõudu.

Lisaks muud tänapäeva probleemid: üksindus, depressioon jne. Need on väga suured mured. Ka inimeste võõrdumine üksteisest, väikesed pered, kui üldse pere on. Palju on ebakindlust. Probleeme on, aga neid on igal ajal. Ma usun, et ei 1. sajand ega 11. sajand polnud kuulutus- ja hingehoiutöö seisukohalt kergem kui 21. sajand.

Kuidas näete EAÕK tulevikku Eestis? Mis on kiriku suured unistused?

Inimestena teame, et tulevikku näeb ehk vaid mõni prohvet. Meie kirik on selline, kes pigem vaatab minevikku nagu vanad kultuurid tihti. Tulevikku ei tea. Võib minna keerulisemaks, kui mõningaid tendentse vaadata.

Olles lootusrikkam, siis millest me unistame: kõigepealt, et meie õigeusu kogukond hoiaks rohkem kokku, teadlikult järgiks oma usku, usuks, palvetaks, loodaks. Et saaksime rohkem ligimese armastamisse ja heategevusse panustada. Et saaksime oma haridustööd eri tasanditel, olgu lapsed või kõrgharidus, jätkata ja süvendada, et saaksime oma kiriku rikkalikku liturgilist kirjandust rohkem tõlkida ja redigeerida, et saaksime stabiilse majandusliku ja haldusliku elu. Võib-olla peab see nii olema, aga oleme pidanud nagu Issanda linnukesed elama, majanduslikku kindlust pole, aga Jumala abiga ja tublide inimeste vaevanägemisega on siiski palju saavutatud.

Teiseks, et õigeusklikkond ei läheks globalismi liimile, et arvame, et õigeusk on ainult kuskil mujal ja peame ainult järgima võõraid eeskujusid, vaid püsiksime selles, mis on head ja õiget meie oma Eesti apostlikus õigeusu kirikus, millel on umbes 170 aastat ajalugu Lääne-Eestis ja Setumaal veel palju kauem – et me seda ei kaotaks. Tulevik ei tähenda vana mahalõhkumist – nii nagu kipuvad tänapäeval paljud arvama. Aga loomulikult kõige üle on üks ja ainus tõeline eesmärk: inimesi aidata nende hädas, juhatada neid Jeesuse Kristuse jälgedes käima, usus ja vaimulikus elus püsima, võitluses ja vaevanägemises jõudu saama ja lootust mitte kaotama, ükskõik mis aegadel, oludes, mis kiusatuste ja raskuste keskel. Lõpetuseks tervitan ja soovin õnnistusi kõigile Eesti Kiriku lugejatele!

Kätlin Liimets

Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik 100

Autonoomne kirik Konstantinoopoli Oikumeenilise Patriarhaadi koosseisus.

7. juulil 1923. aastal andis Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh Meletius IV koos Püha Sinodiga välja tomose (akti) Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku (EAÕK) autonoomia ehk osalise iseseisvuse kohta.

Olles säilitanud nõukogude okupatsiooni aastatel oma järjepidevuse eksiilis, taastas EAÕK 1993. aasta augustis oma tegevuse Eesti Vabariigi territooriumil.

1996. aasta 20. veebruaril taastas Konstantinoopoli patriarh Bartolomeus 1923. aastal EAÕK-le antud autonoomia.

Kirikupea: 1999. aastast Tallinna ja kogu Eesti metropoliit Stefanus.

Kolm piiskopkonda: Tallinna peapiiskopkond, mida juhib metropoliit Stefanus; Tartu piiskopkond, mida juhib piiskop Eelija; Pärnu ja Saare piiskopkond, juhib piiskop Aleksander.

Liikmeid umbes 33 000, kogudusi 68, preestreid 34 (Eestis tegevaid 29), diakoneid 10 (tegevaid 8).