«Ühelt kaldalt teisele»
29.10.2008 | ek | Rubriik: Mõte pühapäevaksMeile on antud ainult üks elu ja see ei ole mõeldud mahamagamiseks või seiklemiseks lootuses, et järgnevatel aastakümnetel või sajanditel võib seda mängu edasi mängida. Igal minutil on oma mõte, ütles kardinal Newman. Mitte igal aastal, või igal päeval … vaid igal silmapilgul! Ja seda mõtet tuleb otsida. Kõigil meie pingutustel, kõigil sõnadel, mida me välja ütleme, ka kõigil kujutluspiltidel, mida me oma südames varjul hoiame, kõigil meie argielu toimetustel on igaviku tähendus. Teadmine, et kõik, mis me teeme, on oluline, peaks meile andma julgust kõik vaevad ja valud sisemise rahuga välja kannatada.
Fanny de Sivers
«Ühelt kaldalt teisele», Maarjamaa, 2003
Mõte tekstist: “Meile on antud ainult üks elu ja see ei ole mõeldud mahamagamiseks või seiklemiseks lootuses, et järgnevatel aastakümnetel või sajanditel võib seda mängu edasi mängida.”
———
Kaasajas on levinud arusaamad reinkarnatsioonist – taaskehastumisest maisesse materiaalsesse olusse, et siin jätkata eelmises elus poolelijäänut, liikuda edasi oma maisel arengulisel teel.
Kuid Jeesusest alguse saanud kristlik traditsiooni kohaselt ei ole inimesel ega tema surematuse potentsiaaliga hingel mingit preeksistentsi. Ka ei kehastu selline hing tagasi mateeriasse elava keha vormis – ei reinkarneeru maisesse maailma.
Hing kui arenev isiksuse potentsiaal annetatakse inimesele Jumala poolt, kuid selle hinge sisu – väärtuseline inimelu pagas – tekib inimese reaalse maises elus. Hing kui vorm ja võimalus on meile annetatud, kuid hing areneb ja kasvab elu kestel, omandab ja talletab inimelu kestel selle, mis omab tõelist väärtust – mille saab võtta oma olemise aluseks.
Inimkogemuses on teadvus ja mateeria omavahel seotud. Sel kombel ainelisega seotud teadvus ei jää pärast keha surma ellu, me ei võta sinna “teisele poole” kaasa oma argiteadmisi ja tarkusi, need hävivad koos meie keha ja teadvuse ainelise osaga.
Kuid sellisest ainelisest teadvusest ilmajäämine ei tähenda teadvuse kui sellise kaotamist pärast surma. Jätame enesest maha ja ära selle, mis pole meile ellujäämiseks tarvilik ja oluline, sest ellujäämistee peitub inimese tahte niisuguses korraldamises ja sureliku teadvuse sellistes muutustes, mille kaudu jumalateadlik intellekt võtab vastu just nimelt vaimseid tõdesid ja saab just neist juhituks, minetades oma piiravad seosed ja sõltuvused ainelise maailmaga.
See areng teadvuses liigsest loobumise läbi ja areng vaimse reaalsuse üha ülemate tasanditeni viib selleni, et teadvuse potentsiaalselt vaimsed väärtused muutuvad surematu hinge reaalsusteks. Kui Jeesus rääkis endale varanduse kogumisest taevasse, siis pidas ta silmas just inimese hinge arengut, mis jääb kestvaks ka maise surmas ja on inimese pagas tema vaimsel teel Jumala leidmiseks.
Hinge kujutatakse sageli passiivsena. Kuid hing ei ole vaid inimese passiivne osa – näiteks nagu vanaaegne väärisesemete kirst kusagil sisemus talu tagakambris. Hing on aktiivne ka siin ja praegu igas inimeses ja osaleb inimese otsustuste tegemises elu kestel – inimene juhindub oma argielus oma oma hinges olevatest väärtustest.
Hinge sellist aktiivsust tavaelu tasandilgi näitab kasvõi see, et me ei pea igal hommikul avastama uuesti moraalseid tõekspidamisi või vaeva nägema, otsustamaks igal konkreetsel moraalse valiku puhul, kuidas valida – me teeme valikud sageli hetkeliselt – olemasolevate hingeväärtuste alusel. Kui meil pole varasemat analoogset valikukogemust, siis teeme uue otsustuse oma intellekti abil ning kui see on õige – meis väärtusi loov otsustus, millest me saame ka juhinduda – siis tekib sellest kogemusest meie uus hingeväärtus – hing areneb kogemuslikult.
See areng ei peatu füüsilise surmaga vaid kestab koos isiksuse arenguga Jumala suunas, kasvavas osaduses Jumalaga. Jumaliku vaimu siht inimeses on muuta inimest üha vaimsemaks, sulada inimesega samaseks, saavutada inimese ellujäämine ja isiksuse areng igavikus.
Vaimne tee on avatud neile, kes otsivad vaimseid väärtusi, kes soovivad tõe, ilu ja headuse tervikuks ühendatud kontseptsioonidest luua oma isikliku uue elufilosoofia, mis oleks väärtuseks ka oma maistele kaaslastele.
Tõde, ilu ja headus on jumalikud tõelisused ning vastavalt sellele, kuidas inimene vaimse elu astmestikul kõrgemale tõuseb, saavad need omadused ikka rohkem isiksuses omavahek kooskõlastatuks. Selline inimene mõistab üha selgemalt: tõde on ilus ja hea, ilu on tõene ja hea, headus on tõene ja ilus. Inimene otsib, leiab ja kogeb ja talletab neid väärtusi – tõde, ilu ja headust – oma hinges.
Religiooni raskused ja paradoksid inimese jaoks algavad sellest, et vaimne reaalsus on kaugel väljaspool sureliku piiratud mõistmisvõime piire. Usus kui usaldumises saadav jumalakogemus on vaimne, aineline meel ei saa seda täielikult mõista. Põhidoktriin Jumala äratundmise võimalikkusest inimese poolt sünnitabki ühe ületamatuna näiva paradoksi: piiritletud – lõpliku intellekti loogikal on pea võimatu kooskõlastada arusaamasid piiritlematu – lõpmatu reaalsusega.
Reaalne vaimne jumalakogemus ületab alati sellised aruka aru paradoksid.
Avatus usaldumises Jumalale ja inimeses siiras soov jumalikuks täiuslikkuseks on maises surmas vaimse ellujäämise tagatis. Piiratud intellekt, napp haridus, kultuurist ilmajätmine, madal ühiskondlik seisund, isegi vajakajäämised moraali osas ei saa olematuks teha jumaliku vaimu kohalolu ja sellest johtuvat igavese elu põhimõttelist võimalikkust ja reaalset võimalust.
Jumala igavikuline vaim inimeses on inimesega koos sündiva, kuid potentsiaalselt surematu ja igavese hinge alus. Jumalale orienteeritud inimteadvus on suuteline oma õige ja väära vahel ekslemiste läbi olema osaduses jumaliku vaimuga eneses ja see ongi kõik, mida ellujäämiseks oma maises surmas vajame.
Kui inimene otsib siiralt Jumalat, soovib saada Tema sarnaseks ja otsustab teha taevase Isa tahtmist, siis jätkab ta oma lõpmatut teed jumalikkuse ülenduvatele tasanditele.
Isa tahtmine on: “Olge täiuslikud!” Selle tee valinu peab jälgima, et ta mõtted, sõnad ja teod on kooskõlas selle nõudega. See oli ka Jeesuse õpetus vennaarmastusest: kaasinimese teenimine ja tema aitamine taevase Isa täiuslikkuse suunas.
Minna seta möisnikku de Siversit heaste mälletan. Kas ellap veel?
Saab Eesti Kirik vaevu avaldada mõne rea targa naisterahva raamatust, kui tuleb Kingo ja laotab oma mõttetegevuse produkti kui liniku üle selle. Kingo oli tunduvalt meeldivam siis, kui ta jõi. No tuli vahest pehme keele ja loppis näoga ekraanile, mis siis. Nüüd on kainena palju hullem ja aktiivsem.
Sa saad seda suhte kujunenud meie ebakõla parandada – kes keelab sind ennast täis joomast!?
Sa saad seda meie suhte ebakõla parandada – kes keelab sind ennast täis joomast!?
Kui saad – ära palun vasta.
Fanny de Sivers on üks mõistlikumaid ja usklikumaid naisi , keda ma eales olen lugenud, kuigi ka mõnda naismüstikut ei tohi ära põlata.