Tulevik ei sõltu kuigivõrd meist endist

 

Riigi juubeliaasta on lõppenud, juba astume viimast kümmet sajanda sünnipäeva poole. Eestist ja meie elust sellel teel jutustavad ühel või teisel viisil Õpetajate Lehe tänavuse jõulunumbri kõik leheküljed. Mida öelda kokkuvõtteks? Vestluspartneriks palusin teoloogi, kiriku- ja kultuuriloolase Toomas Pauli.

Ajaloolased tõmbavad daatumeid pidi selged piirid: sõltumatus, anneksioon, sõda, okupatsioon, taasiseseisvus. Tegelikkus nii selge ja konkreetne ei ole. Ikka hukkub keegi vaenlase käe läbi ka pärast rahu sõlmimist ning lepitus südameisse ei saabu isegi enam kui poole sajandi järel. Viimases suures sõjas olnute lapsed ja lapselapsed õiendavad senini väsimatult vanu arveid, küll arhiividest „komprat” otsides, küll kunagisi vaenlasi nende raugaeas kohtupinki tarides, püstitavad omadele ausambaid ning lõhuvad ja rüvetavad võõraste omi. Vägisi sõtta kistud väikeses Eestis puudub senini üksmeel selleski, kelle poolel ja mille eest üldse pidasid meie mehed „õiget” sõda.
Toomas Paul: „Olen sama meelt, et üksmeele otsimine küsimuses, kelle poolel ja mille eest üldse pidasid meie isad ja vanaisad „õiget” sõda, on lootusetu. Ma ei usu, et siin saaks kunagi ühest vastust anda ka presidendi loodud justiitsministeeriumile alluv mälu instituut. Mälu tsentraliseerimise katsed kas siis ideoloogilistes või institutsionaalsetes raamides saavad olemasolevaid mälukonflikte üksnes võimendada ning põlistada. Ei ole olemas niisugust ollust nagu „mälu”. Mälu-uurija Endel Tulving teeb selget vahet semantilise ja episoodilise mälu vahel. Igaühel on kogetust oma isiklik mälujälg, ja seegi ei ole midagi tahket, vaid salakavalalt kohanduv.
Kas ei oleks juba aeg jätta kõik olnu seljataha ja rahule, oli mis oli? See oleks ilus ja suuremeelne. Paraku, afekte ei saa unustada ega kustutada käsu korras. See tuleb ükskord niikuinii, aga sinna läheb aega. Veel mõni inimpõlv. Kui lugesin Eduard Vilde romaanid ja jutustused läbi, kas nüüd kõik, aga siiski suure hulga, hakkas mind vaevama küsimus: miks Vilde loomingus on nii palju sakste sohilapsi ning kuidas ta suudab nende ning eriti narritud tüdrukute elamusi nii täpselt kirjeldada? Mulje oli selline, et ta kirjeldab enda ja oma ema tundeid. On huvitav vaadata, kuidas aidamehe poeg Bornhöhe „Tasujas” kubjast lurjusena kujutab. Sedasama eeskuju järgib kupja ja aidamehe poeg Vilde „Mahtra sõjas”. Mõisasundijate pojad teevad kirjasõnas tasa oma isade patte. Aga – keda see praegu kotib? Aeg kustutab kõik.”

Veel segasemad ja suhtelisemad näivad olevat lood vabadusega. Mitte isiku tasandil – sedavõrd vähe või palju, kui seda on mujal avatud ilmas, jagub ka meile. Vahest rohkemgi, sest meie siin ääremaal pole veel nii väga “arenenud”. Mõnes eriti edenenud riigis on nüüdseks juba mustvalgel kirjas absoluutsed tõed, milles kahtlemise eest võib trellide taha sattuda, Eestis aga tohime siin leheski praegu võtta kartuseta jutuks mis tahes idee või ideoloogia. Ent kuidas on lood riigiga, mille rippumatuse juubelit me läbi aasta tähistasime? Vaba riik – mis mõttes? Kellest ja millest vaba, kelle ja mille jaoks vaba, kui piimakvoodid ja kalapüügiload väljastab Brüssel, Tartu ülikooli professorid peavad sütitavaid kõnesid ingliskeelse hariduse eelistest meie alma mater’is ja Eesti kaitsetahe realiseerub Iraagi kõrbetes?
„Vabadus” vajab alati defineerimist ehk piiritlemist. Nagu õnnel ja headusel ja tõelusel ja õigusel, on ka vabadusel sedavõrd urbne tähendus, et näib leiduvat vähe tõlgendusi, mida see ei mahutaks. Ideedeajaloolased eristavad enamat kui kahtsada eri tähendust. Suuresti tänu John Stuart Millile on vabaduse kupitsate paikapanek ja nihutamine sotsiaalsel maastikul muutunud terveks hiiglaslikuks töönduseks, mis annab igapäevast leiba kõikvõimalikele piirivalvuritele ja piiririkkujatele.
Ma ei ole päris nõus, et Eestis tohib üles võtta mis tahes teema. Vaadake, kuidas geinoored lintšisid auväärse tohtri ühe lause pärast, mille ta omaette poetas. Millise mõnuga ajakirjandus asus rahvavaenlast paljastama ja tümitama. Sotsiaalminister pidas vajalikuks alluv avalikult ja ametlikult hukka mõista. Ainukene, kes söandas dr Mardna kaitseks sõna võtta, oli psühhiaater, akadeemik Jüri Ennet. Aga selles on teil muidugi õigus, et mõttevabaduse ruunamise suunas on siinsel kolkal veel kasvuruumi küll ja küll.
Õigusteadlaste ja ajaloolaste arusaam õigusnormide ja seaduste toimimisest erineb mõnikord oluliselt. Eesti ajaloolasi võib ärritada väide, et rahvusvahelise õiguse aspektist saab kahelda, kas Eesti riikluse ajaloos ikka on alust eristada aega, mida oleme harjunud nimetama Saksa okupatsiooniks. Saksa väeosad viibisid küll nii 1918. aastal kui ka aastail 1941–1944 praeguse Eesti territooriumil, kuid sõjaseisukorda Eesti ja Saksamaa vahel ei olnud ning need väed ei okupeerinud Eestit kui riiki.
Väljend duty-free ei tähenda, et sul pole kohustusi, vaid et lennujaamas ostetud kaubalt ei tule maksta tolli. Vabariigiga on samasugune lugu – nimetus viitab, et tegemist on riigiga, mida ei valitse kuningas ega ka mitte hunta, vaid valitud parlament. Vabadust ega vabadusi ei tarvitse põrmugi rohkem olla.
Esimese maailmasõja järel võrdsustus enesemääramise õigus õigusega iseseisvale riigile ning Euroopa ja Ameerika valge eliit kuulutas selle universaalseks väärtuseks. Eesti poliitikud jõudsid niisuguse veendumuseni läbi mitme alternatiivi, nagu demokraatlik Vene föderatsioon, Eesti-Soome ühisriik, Balti föderatsiooni mitu vormi.
Kui suur on praeguse Eesti vabariigi vabadus? Silmitsegem samal ajal sündinud Soome vabariigi vabadust. Teise maailmasõja alguses tunnistasid Soome, Rootsi, Taani ja Norra end ühisavaldusega neutraalseiks. Talvesõja puhkedes pandi Skandinaavia riikide koostöö proovile. Rootsilt ja Norralt loodeti Soomes hoopis rohkem tuge, kui viimased julgesid pakkuda. Pigem nad isegi takistasid mujalt palutud abijõudude saatmist Soome. Märtsis 1940 Moskvas alla kirjutatud rahulepinguga ei lubatud Soomel jätkata lähenemist neutraalsele Põhjalale. 1944. aasta septembrist kuni 1955. aastani kontrollis Moskva otseselt või kaudselt Soome välispoliitikat, osalt ka sisepoliitikat. Soomel ei lubatud ühineda ÜRO-ga, sinna rajati paar Nõukogude sõjalist tugipunkti. Aga ikkagi oli Soome vabam kui Eesti NSV. Kõik on suhteline ja sõltub, kellega/millega end võrreldakse.
Ega siin ilmas kuigi palju meie valikust ei sõltu, ei isiklikus elus ega väikeriigina. Vares istub puu otsas, juustutükk nokas. Mööda jalutab rebane ja küsib: „Kas sa valima lähed?” – „Ei!” kraaksatab vares ja juustutükk kukub maha. Rebane haarab juustu ja jookseb minema. Vares istub ja mõtleb: „Kui ma oleksin öelnud „jah”, kas see oleks midagi muutnud?””

Anton Hansen Tammsaare kirjutas juba 1930. aastal: „Lihtsalt pöörane on mõelda, kui ruttu võib tänapäev Euroopa kultuuri võita, otse tema tallermaaks saada. Lähed rätsepa juurde, tuled välja ja oledki juba suur hulk kultuurilisem. Astud sisse, kus tehakse üks mõistlik soeng, käe- ja jalaküüring, ning kõik näevad, et tuled otseteed Euroopast. Sest meil on lääne orientatsioon” („Õndsad ajad”). Ja kolm aastat hiljem: „Me kargasime ülepeakaela töönduslikku, kaubanduslikku ja põllumajanduslikku kapitalismi, ja kui tuli krahh, siis unustasime, et seda kõike tegime mitte oma aru järele, vaid teiste eeskujul. Oma aru hoiatas, võõras eeskuju hukutas” („Isamaa ja rahvuslus”).
Majanduskriisile vaatamata on Eesti nüüdismaailmas ikka veel suhteliselt vägagi kena ja turvaline elamise paik. Ning käe- ja jalaküüringute, spaade ja poekettide, homoparaadide ja superstaarikestega ei jää me teistest maha. Ühemõõtmelisuse, lapsikuseni lihtsus-tatud maailmamõistmise ja labasuse pealetung näib olevat vältimatu, nagu ka kõigi eripärade ja iseolemise kadu. Kas me ei saa, ei taha või ei oska oma nägu säilitada? Või polegi seda vaja, on hea niigi – lõimituina justkui kärbsed ämblikuvõrgus? Vahest ongi rahvused ja rahvusriigid kiirelt mööduvad ning peagi väljasurevad nähtused? Tung tõtlikule üheülbastumisele oleks siis justkui altruistlik ohver tuleviku altarile. Ent näib, et inimesi ei kannusta siiski ohjeldamatu altruism, vaid pigem karjainstinkt…
„Anton Hansen Tammsaare, nagu teisedki möödunud sajandi algupoole intellektuaalid, suhtus EW arengutesse kole karmilt. Mirjam Hinrikus arutleb oma õpetlikus essees „Tammsaare kui dekadent”, et pea terve Tammsaare looming kasvab välja euroopa kultuurile iseloomulikust ambivalentsest modernismikogemusest. Tammsaare väljendab järsust modernismi hüppamisest tingitud muutumiskogemust ning sellega seotud lahtirebituse tunnet. Selles kogemuses väljendub ühelt poolt vajadus uue olukorraga kohaneda, kuid teisalt arusaam oma kohanemisvõime piiridest, s.t teadlikkus sellest, kui raske on kohaneda moderniseerumise paljude tendentsidega – linnastumisega, sekulariseerumisega, industrialiseerimisega, tehnologiseerimisega, ning naiste emantsipatsiooniga.
Moderniseerumisega seotud koha-nemisraskuste tõttu saab loodusest – mille vasteks on sageli ka maa, naine, ema või laps – eelmodernse kultuurikogemuse tähistaja. Loodusesse projitseerib modernne mees (nagu paljud modernismi kirjanikud, kipub ka Tammsaare modernismiga suhestama peamiselt mehi) kogu oma nostalgia modernsele eelnenud ühiskonnakorralduse järele. Tema loomingule iseloomulik retoorika, mille kohaselt „kõik asjad tulevad liiga hilja”, sest „kõik paremad ajad on möödas”, on üks osa dekadentsi diskursusest. Tammsaare on modernismi kriitik par excellence.
Nõukogude ajal ei tuntud enam nostalgiat 19. sajandi keskpaiga rehielamu, patriarhaalse pere ja külaühiskonna, pigem „vaeste-patuste-alevi” agulimaailma suhtes. Aeg kuldab lapsepõlve, mil maasikad olid magusamad ja rohi rohelisem. Lumehangedest rääkimata, mida nüüd enam ei ole ega tule. Vaadake, kui heldinult meenutavad praegused keskealised oma noorust, pullitegemist EÜE-s jm.
Nüüd, 21. sajandi algul, kui modernism on enneminevik ning ka postmodernismist on siiber, võib ehk nentida, et rahvuse näo säilitamisega on nii nagu pubeka puhul – kõigepealt tuli sel lasta välja kujuneda. Teismeline saab “oma näo” kas matkides vanemaid või nende vastu protestides. Mis asi see on – peale kauni emakeele –, mis on Eestile ainuomane? Mu meelest on meil kõik enam-vähem sama mis teistel siin kandis, olgu geenid või rahvakultuuriks nimetatu. Jah, TV reality-show tegelased on kohalikud, aga saadete formaat on sisse ostetud.
Ehtsuse ennistamine on üpris lootusetu üritus. Itaalia semiootik Umberto Eco toob näite mineviku taastamise kohta Ameerikast. Old Bethpage Village’is Long Islandil üritati 20. sajandi keskpaiku rekonstrueerida 19. sajandi farmi sellisena, nagu ta omal ajal oli. Kriteerium „nagu ta omal ajal oli” tähendab tegelikku lambakarja, samasugust kui 19. sajandil. Kuid vahepeal on lambad hoolikalt planeeritud ristamise tulemusena teinud läbi tähelepanuväärse arengu. Tollal oli neil paljas must koon, aga praegu on valge ja karvane, ja tootlikkuski on loomulikult tõuparanduse tõttu tõusnud. Projektiga seotud ökoloogidest arheoloogid tegutsesid selle nimel, et saada uus ristand, mis kujutaks endast „evolutsiooni retrogressiooni”. Lambakasvatajate rahvuslik assotsiatsioon protesteeris kategooriliselt sellise zootehnika progressi mõnitava katse vastu. Tagajärjeks oli loomulikult kohtuprotsess, nagu neid seal maal on lõputult – kohtul lastakse öelda, mis on tõde.
Eestlastel ei ole vaja mingit altruistlikku ohvrit tuua tuleviku altarile läänemaailmaga lõimumisel. Meil veab, et meid on rikaste klubisse vastu võetud. Mõelgem jäärapäiselt ainsana „õiget” jalga marssivale Põhja-Koreale, kes katsub keeta globaalkatla oma nurgas paksemat putru, ja mis sellest välja on tulnud. ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsiooni (FAO) juhi Jacques Dioufi teatel nälgib maailmas kokku 963 miljonit inimest. Põhja-Koreas nälgib hinnanguliselt 8,7 miljonit. Samas on Põhja-Koreal maailma üks suuremaid armeesid. 23 miljoni elanikuga riigi armees on 1,1 miljonit sõdurit. Riik kulutab sõjaväele neljandiku SKT-st. Lõuna-Korea eelmine liberaalne valitsus saatis põhjanaabritele aastas 400 000 tonni toiduabi, mis läks valdavalt sõjaväe ning eliidi toitmiseks.”

Ennustamine on tänamatu töö, aga milline võiks praeguse arengu jätkudes olla sajandat sünnipäeva tähistav Eesti?
„Futuroloogid on samasuguse di-lemma ees kui börsispekulant, kelle strateegia korraga enam ei tööta, kuna ülejäänud investeerijate suhtumine on muutunud. Mõlemad sarnanevad inimestega, kes püüavad riiulit kokku panna seotud silmadega: kõik osad on olemas, kuid nad kobavad pimeduses, teadmata, milliste reeglite järgi need kokku käivad. Mõni juhuslik õnnestumine, kuid see on ka kõik.
1994. aastal tellis tuleviku-uuringute instituut minult ja veel paljudelt teistelt visioone Eesti elust aastal 2010. Oli kavatsus need välja anda eraldi raamatuna. Kahjuks laekus ainult neli esseed. Minu „Reportaaž Eestist aastal 2010” ilmus Loomingus. Tehnika osas tabasin enam-vähem trendi, ent – 2008. aastal alanud majanduskriisi ei suutnud prognoosida. Mida olnukski liig ühelt uljalt visioonivisandilt tahta.
Täna olen ettevaatlikum (targem?) ega riski enam ennustada, milline võiks olla sajandat sünnipäeva tähistav Eesti. Muidugi oleks tore, kui me seda päeva ikka tähistada saaksime. Kummatigi on selge, et tulevik ei sõltu kuigivõrd meist endist. Kui USA (ja Eesti) väed taganevad Iraagist ja Afganistanist, kes siis ripakile jäetud võimu üles korjab? Huvitav on jälgida Somaalia piraatide vägevuse kasvu. Enamik riike, kellel oleks jõudu tegutseda, on lasknud end siduda poliitkorrektsetel rahvusvahelistel lepingutel. Tsiviliseeritud riikide alused jätavad sisenemata riikide territoriaalvetesse, kaasa arvatud olematu Somaalia riigi omadesse. Nad ei ründa esimesena, vaid ootavad alati, kuni nende pihta tuli avatakse või piraadid juba varjuvad või põgenevad. Nad ei julge rünnata laevu, mis piraatide poolt kaaperdatud, kuna kardavad, et pantvangi võetud meeskonnad satuvad ohtu. Kõik see on iseenda tekitatud paralüüs, mis õhutab kaost ja vägivalda rahvusvahelistes suhetes.
Needsamad hea tahtega, kuid ülimalt naiivsed ning ilma igasuguse jõustamisvahendita rahvusvahelised organisatsioonid, mis räägivad kogu aeg rahust ja julgeolekust, on loonud tingimused rahutuseks ja julgeoleku kadumiseks. Ning lahenduseks pakuvad nad teadagi mida: veel rohkem katteta lepinguid. Somaalia piraadid on eelmäng. Nemad teavad: jõud on ainus, mis korda tagab. Ja just jõud on see, mida Lääs iga hinna eest igas olukorras vältida tahab. Tagajärjed on käes, ehkki tegemist on alles algusega.”