Toomas Paul: Siis Piibeleht peal ja Vestmann all?

Meie kultuuriruumis on raske kujutleda, et mõnda inimest peetakse teistest paremaks, kuna võrdsus eeldab, et keegi ei saa olla teisest halvem.

Soome kultuurikriitik Timo Vihavainen sedastab, et igale hälbega inimesele või mõnes suhtes vääritule tegelasele leidub tänapäeval toetajaid. Nähtus iseenesest on kindlasti positiivne, kuid igaühel tasuks tema meelest selgeks teha oma võimaluste piirid: puudega inimest alati terveks ei ravi ja naisekeha teismelise poisi keha sarnaseks muuta on raske.

Kui inimene ise ei suuda olla oma osaga rahul, ei saa tema eest keegi teinegi seda olla.

Kui meie päevil räägitakse kellegi eetilisusest nagu millestki positiivsest, tehakse seda nii, justkui oleks sõna tähendus teada ning läbi aegade seesama olnud. Tegelikult ei ole. Väärtuseks peetav pendeldab ühest äärmusest teise. Meie aja üliväärtus kõigesallivus ja pehmod ei ole minevikus sugugi moes olnud.

Aga praegu nad on in. 2004. a avaldasid Cristopher Peterson ja Martin Seligman esindusliku rahvusvahelise uuringu “Values in Action” tulemused “Iseloomu tugevused ja voorused” (“Character Strengths and Virtues”). Inimestel lasti järjestada oma tugevamaid külgi.

Edasi loe Maalehest.