Toomas Paul: Meil siiski on veel lootust

On üksainus tõesti filosoofiline probleem: enesetapp. Otsustada, kas elu väärib elamise vaeva või ei vääri, tähendab vastata filosoofia põhi­küsimusele.”

Nii väitis prantsuse kirjanik ja filosoof Albert Camus, kellel kahe nädala pärast on 100. sünniaastapäev.

Enamik täiskasvanuid ei vaeva end eksistentsiaalsete probleemidega. Tulutu on kulutada aju kapatsiteeti küsimustele, millele nagunii ei ole vastust. Pigem pruukida oma mõtlemisvõimet praktiliste probleemide lahendamiseks.

Kes me oleme?

Me kogeme maailma läbi selle, kes me oleme. Kõik elusolendid loovad iseennast ning kasutavad siis seda “ennast” uue informatsiooni filtreerimiseks ja nn omailmade (Umwelt) koosloomiseks. Isend otsustab, mida tal on oluline tähele panna. Läbi iseenda toome vormi ja tähenduse lõputusse andmete kakofooniasse, mis meid kogu aeg ümbritseb.

Inimese püüd omistada tegevustele ja sündmustele mõtet ja eesmärki eeldab katkematu reaalsuse liigendamist mingiteks tinglikeks segmentideks. Kultuurilised kategooriad, mille abil kogemus määratletakse, ei tulene otseselt maailmast, vaid suhetest sümbolskeemiga.

Suur osa uusaja loodusteadusest on reduktsionistlik. Keerukad süsteemid ja protsessid on taandatud suhteliselt lihtsate rakuliste ja molekulaarsete alusmehhanismide tasemele. Teaduslike ja meditsiiniliste probleemide käsitlemise viisina bioloogias kasutust leidnud reduktsionism on osutunud märkimisväärselt edukaks.

Edasi loe Maalehest.