Toomas Paul: Kirik ei suuda rock-kontserdiga võidu joosta

Teoloogiadoktor Toomas Paul möönab, et eestlaste usk on kandunud kirikust nii kokaraamatute kui ka esoteerika manu. Ometi ei vähenda see kiriku rolli igavestele küsimustele vastuste leidmises.

 Kuidas teile tundub, kas inimesed võiksid rohkem kirikuga tegemist ja koostööd teha ka ilma kogudusse kuulumata?

Normaalne oleks, et neid ei saa üldse eraldada. Et nad ongi üks ja seesama. Kui on tegu rahvakirikuga, ei tegele kirik rahvaga, vaid ta lihtsalt kuulub igapäevaellu. See on nagu keel, mida me küll rääkides kujundame, aga mis kujundab ka meid, kui me selle omaks võtame. Teatud aegadel on see olnud endastmõistetav.

Samas on kunagi kirikule kuulunud ülesanded nüüdseks delegeeritud teistele institutsioonidele. Võtame kas või leeriõpetuse. See on praegu puht usuline, aga kunagi oli ka kombeõpetus ja lisaks veel eugeenika. Kui noormees kolm aastat leerikoolist läbi ei saanud, ei tohtinud ta naist võtta. Järelikult langes seesugune vennike peigmeeste hulgast välja.

Kirik ja igapäevane elu olid niivõrd seotud, et isegi kirikupühad olid elu osa, ilma et kirik oleks käskinud neid pidada. Need liigendasid aastat ja elurütmi ja seetõttu läksidki enam käiku sellised, mis sobisid paremini elurütmiga.

Näiteks suur paastuaeg langes ajale, kus lehmad olid kinni ja õieti midagi enam süüa polnud. Katsu sa heinaajal paastu pidada, siis tuleb olla tugev ja jaksata tööd teha!

Kui hakata vaatama, siis tähtsamad pühad rahvakalendris olid omamoodi markerid ajaarvamises. Väga paljud asjad võivad olla ju endastmõistetavad. Nagu näiteks praegu see, et kui minnakse külla, võetakse kotad jalast ära.

Vanad eestlased seda ei teinud, sest ei olnud mõeldav, et võtad pastlad ära, kui sa lähed muldpõrandale. Aga praegu on see meie jaoks endastmõistetav. Niisamuti oli see omal ajal mütsi äravõtmisega söögilauas.

Edasi loe Maalehest.