Toomas Paul: kas mul on õigus surra?

Kas mul on õigus surra? Alustagem algusest: kas mul on õigus sündida? Tundub rumal küsimus. Aga ei ole. Seda ei küsi loote käest keegi, kas ta tahab sündida, selle otsustavad teised. Aga just see annab küsimusele filosoofilise dimensiooni. Kes on see, kellel (millel?) ei ole õigusi, üksnes kohustus ilmale tulla? Lugege E. M. Ciorani «Sündimise ebaõnnest».

Eesti Vabariigi karistusseadustiku paragrahv 116 sätestab: «Ema poolt oma sündiva või vastsündinud lapse tapmise eest – karistatakse kuni viieaastase vabaduskaotusega.» Kommentaaris öeldakse, et kriminaalõigus loeb elu algavaks siis, kui sünnitus algab. Kriminaalõigusteooria järgi loetakse sündinuks laps, kelle mõned kehaosad on emaihust väljunud ja kellel on ilmsed elutunnused, st ta hingab, häälitseb, liigutab. Emaihust väljuva lapse surma põhjustamine on tapmine ja vastutus selle eest ei sõltu vastsündinu elujõulisusest. Kuriteoks elu vastu peetakse nii idioodi kui ka ebardist vastsündinu tapmist. Ema oleks pidanud laskma teha loote tervisliku seisundi uuringud ning siis soovi korral abordi, ja juriidiliselt olnuks kõik korras.

Prenataalse kontrolli põhjal tunnistatakse loode sündimiskõlblikuks või praagitakse välja. Õigus sündida antakse valitutele. Kuhu tõuaretus viib, näeme koduloomade juures juba mõne(kümne) generatsiooni järel. Tohutu udaraga lüpsilehmad, kes ei suuda sammugi joosta.

Edasi loe Postimehest.