Toomas Paul: Kas Maa jõuab toita üha kasvavat rahvastikku?

Inimene ei ole loom. Inimkonnale ei kehti looduslik ehk loomulik (ingl natural) valik, et ellu jäävad ning elujõulisi järglasi annavad tublimad. Kõigil inimestel on võrdne õigus elule, ja jutt eugeenikast on inimvihkajalik. Meditsiin on kõikvõimas ja inimeste eluiga pikeneb, sõltumata nende füüsisest.

Teine meie aja uskumus, mis esimesest välja kasvab, väidab, et inimsoo arvukust loodus ei suuda piirata.

Rahvaarv 70 000-lt 7 miljardile

Politoloog Rein Taagepera sedastab tänavuse septembrikuu Akadeemia artiklis “Maailma rahvaarvu kaks kasvujärku”, et “rahvaarv on miljoni aasta jooksul kasvanud 100 000kordseks (umbes 70 000-lt 7 miljardile)”.

Inimeste piiritu kasvu tagab kultuur. Inimesed arendavad tehnoloogiat ja seni on õnnestunud tehnoloogial edeneda kiiremini kui rahvaarvul. Maakera toidab rohkem maaharijaid kui korilasi, rohkem tööstustöölisi kui maaharijaid. “Sellepärast saabki inimloomade arv kasvada kiiremini kui eksponentsiaalselt. See tähendab, et iga järgmine kahekordistumise aeg on eelnevast lühem.”

Tehnoloogia – laiemalt võttes – on see, mis toidab progressiusku. Mõni võib karta, et tööstuse toormed lõpevad, näiteks, et oil peak on selja taga ning naftavarud saavad otsa. Aga seni on inimmõistus leidnud alati lahenduse, ning nõnda võidutseb veene, et avastatakse ja lastakse käiku aina uued energiaallikad.

Paraku, igal ajal on olnud ka uskmatuid ja skeptikuid. Üks kirjutab: “Kõik paigad on nüüd ligipääsetavad, üdini läbi uuritud, äritegevusele avatud. Kogu hirmutav jäätmaa on kattunud võluvate taludega, haritud põllud on metsad minema tõrjunud. Me oleme maailma üle rahvastanud. Loodusjõud suudavad meid vaevu ära toita. Meie tahtmised ja nõudmised suurenevad, ent loodus ei jaksa meid enam taluda.”

Eks ole – need laused võiksid pärineda mõnelt meie kaasaegselt kultuurikriitikult? Tegelikult kirjutas nii II sajandi lõpul Põhja-Aafrikas elanud Tertullianus oma teoloogilises traktaadis “De anima” (“Hingest”).

Edasi loe Maalehest.