Toomas Paul: Hetk enne igavikku

Kui küsida, kuidas on veerand sajandit eesti inimest muutnud, sõltub vastus vastajast. Üldise jutu asemel pajatan päris isiklikku, milles ehk mingil moel peegeldub ka mu kiriku saatus.

Olin kuuene, kui mu isa asus 1946. aastal sõjavangist vabanemise järel tööle Kursi kirikus. Lapse mälestused on loomulikult lünklikud ja meeles ikka eredad hetked.

Nagu see, et 1947. aastal – või oli see 1948, kes seda tagantjärgi enam mäletab – õhiti leeripäeva eelõhtul vabadussamba alus. Pronkskuju ise oli pastoraadi kuuri heinahunniku alla varjule pandud ja toimetati sealt pärast kindlamasse paika.

Miski ei seisa paigal

Külarahval kästi toas püsida ning aknad pärani teha, et lööklaine neid ei lõhuks. Pauku ennast ei mäleta, Pärnu pommitamisest on meeles palju vägevamad kõmmkärakad, küll aga mäletan seda, et saja meetri kaugusel asuv kirik oli klaasikilde täis, sest kiriku aknaid ei saa avada.

Tuleb tunnustada ajastuse geniaalsust: prahi jõudis ära koristada, aga leeripühal – ja tol ajal oli leerilapsi kümneid – olid kiriku akende asemel augud.

Kummatigi, 1950ndate lõpul oli luteri kirik veel rahvakirik. Mu enda töö kirikus algas 1960. Aasta enne oli EELKs liikmeannetajaid üle poole miljoni – 534 625. Seda hoolimata sõjaaegsest aadrilaskmisest, küüditamistest ning ideoloogilisest survest.

Mingi oluline muutus toimus kogu maailmas 1960. aastatel ja sealtpeale kukkus kolinal ka kiriku roll ning liikmeskond Eestis. Inimpõlv hiljem, 1991. aastal oli maksjaid 69 299, ja veel üks põlv edasi, 2015. aastal kõigest 29 022. Mullu oli Kursis liikmeannetajaid 31.

Edasi loe Maalehest.