Toomas Jürgenstein: õpitava mõttetusest ja mõtestamisest

Kooliaasta alguspäeva lähenedes hakkab õpetajate mõte tihedamini kooliasjadele keskenduma ja meediast haridusuudiseid noppima. Mõnda nendest teadetest on saanud juba aastaid tunnetada, näiteks Eesti statistika tänavusest aastaraamatust selgunud andmeid, et üldhariduskoolide õpilaste arv on kümne aastaga kahanenud ligi 74 000 võrra, esimesse klassi läks 2010. aasta sügisel 12 600 last, mis on 2600 võrra vähem kui kümme aastat tagasi.

Õpilaste nappusest tingitud koolide sulgemist või muutusi koolivõrgus on kindlasti iga õpetaja kas isiklikult kogenud või nendele mõne tuttava kaudu kaasa elanud.

Teised uudised võivad õpetajat puudutada kaudsemalt, näiteks mõni aeg tagasi avalikuks saanud Eesti haridusstrateegia 2012–2020 projekt «Eesti hariduse viis väljakutset», kus kõige olulisemate väljakutsetena loetletakse liikumist arengu- ja koostöökeskse õpikäsitluse poole, õpetaja positsiooni ja maine tõusu, õppes osalemise kasvu, hariduse tugevamat seostamist teadmusühiskonna ja innovatiivse majandusega ning digikultuuri kujunemist Eesti kultuuriruumi osaks.
Oma selgelt väljatõstetud prioriteetidega on haridusstrateegia ilmselt praktilises hariduselus osalevale inimesele hea dokument järelemõtlemiseks ja end uuele kooliaastale häälestamiseks. Esialgu on strateegiale ettevaatlikku toetust avaldanud haridusminister Jaak Aaviksoo ja Eesti Tööandjate Keskliit, selle lähtekohtade üle on keelt teritanud Linnar Priimägi (EPL 3.07.2011), seni ehk kõige asjalikum arutlus pärineb Peeter Kreitzbergilt (Delfi 1.08.2011), suvepuhkusel olevad õpetajad pole strateegiat mõistetavalt ühiselt arutanud.

Edasi loe Postimehest.