Toomas Jürgenstein: Mõistus võidab lõpuks ikkagi

Umbes viiskümmend aastat tagasi otsis rahvusvaheliselt ehk kõige tuntum eesti usuteadlane Arthur Võõbus (1909–1988), kes 1944. aastal Nõukogude okupatsiooni eest põgenes, Süüria kloostritest teadusmaailma eest varjatud käsikirju. Ta koges sealsete inimeste võrratut külalislahkust, leidis kloostrite hoidlatest haruldasi käsikirju, samas tajus Süüria poliitiliste olude ohtlikkust ja haprust. Omamoodi teejuhiseks tänasesse päeva võiks olla selle suure teadlase ja rahvuslase (Võõbus kasutas oma arvukatel reisidel alati Eesti passi) kokkuvõttev sõnum: „/../lahkumise hetkel, kui minult paluti midagi kirjutada kloostri külalisteraamatusse, ma tundsin, et ei ole ühtki teist väljendust, mis oleks paremini väljendada suutnud minu tundeid, kui need sõnad, mida ma kirjutasin süüria keeles: „Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teie üksteist armastate”” (Jh 13:35).

Praegu on Süürias väga paljud asjad halvasti. Keegi ei tea täpselt, kui palju inimesi on seal pidanud kodudest lahkuma, kuid ainuüksi ÜRO põgenikeabi organisatsioon on põgenikeks tunnistanud kaks miljonit inimest. Ning põgenemisel on selged põhjused, hiljutises maailmale läkitatud julmas piltsõnumis sundis ISIS teismelisi noori rahva ees maha laskma 25 Süüria valitsusvägede sõdurit. Avalikud hukkamised, vähemuste tagakiusamised ja barbaarne muististe hävitamine on Süürias igapäevane reaalsus. Ainuüksi naaberriigis Liibanonis elab kuni poolteist miljonit põgenikku. Süüria on aga vaid üks riik praeguse maailma ebastabiilsuse katlas, kuhu on lisandunud mitmed Aafrika riigid, aga ka näiteks Ukraina.

Edasi loe Õhtulehest.