Tooma Paul:Üksikvanem otsib kaaslast

 

Üha enam inimesi elab üksi ja järjest rohkem lapsi kasvab üksikvanemaga. Mida tähendab see lastele, mida ühiskonnale?

Külakogukond oli naiste vastu väga ülekohtune. „Mees, kes saab, lits, kes annab” – selliseid ja räigemaid seksistlikke vanasõnu käibis kümnete kaupa. Õnnetul „eksinud tüdrukul” ei jäänud vahel muud üle kui soolaukasse hüpata. Too aeg on nüüdseks lõplikult läbi. Kui kümmekond aastat tagasi üritati poliitilist profiiti lõigata rivaali „rongaemaks” tembeldades, lõppes katse suuremat tulu andmata. Suhtumine on kunagisele täpselt vastupidine: „värdja” kasutamine selle algses tähenduses läks ühele mehele üsna kalliks. Praegust ühiskonda iseloomustab sallivus. Alaealised sün-nitajad on riskirühm, kelle koolitee kipub pooleli jääma ja kellel seepärast võib hiljem olla ka raskem tööd leida, on öelnud statistikaameti juhtivstatistik Ülle Valgma. Vaesed lapsed.

Aga kes saab neid keelata? Põhi- ja madalama haridusega sünnitajate osatähtsus suurenes 1990. aasta 12 protsendilt 2003. aastaks 20 protsendini. Naistearst Kai Haldre hoiatab: kõigile teada-tuntud tõde on, et igasugust statistikat ja arve saab interpreteerida just nõnda, nagu võimaldab analüüsija maailmavaade, hoiak ja teadmine/teadmatus sellest, mis arvude taga peitub ja kuidas need saadakse. Ta ei nõustu, et enamiku laste sünd väljaspool registreeritud kooselu – rääkimata dramaatilistest hüüatustest, et üle poole Eesti lastest sünnib üksikemade vallaslastena – on võrdne perekonna ja moraali allakäiguga. „Enne selle väite esitamist peaks olema tõestatud, et registreeritud koos-elu on tänases Eestis moraalsem, parem ja kindlam kui registreerimata kooselu.” Statistika interpreteerimisega on asi, nagu on. Näiteks mullu märtsis oli nn vallasemade kirjas 24 174 last, mis moodustas ligi kümnendiku kõigist neist, kellele riik maksab peretoetusi. Kui näiteks Saue linnas sai üksikvanema toetust 4,6 protsenti lastest, siis Narva ja Valga linnas ulatus niisuguste laste osakaal üle 14 protsendi.

On alust arvata, et vanemad registreerivad toetuse pärast oma järglase üksikvanema lapsena ka siis, kui elatakse lapse isaga koos.” (Kai Kalamees „Maripuu muretseb vallaslaste arvu pärast”, PM 22.05.07) Registreeritud kooselu ei ole moraalsem, parem ega kindlam kui registreerimata kooselu. Nukleaarperekond – ema, isa ja laps(ed) – on kole kipakas koos-eluvorm. See sugenes sajandeid kestnud suurpere asemele koos tööstusühiskonna tekke ja vajadustega. Naturaalmajapidamise ajal elati ja töötati piltlikult öeldes ühe katuse all. Tehas ja kontor andis igale pereliikmele võimaluse, õigemini kohustuse teenida leiba väljaspool kodu. Nõukogude aja lõpul oli töötavaid naisi ligi 90 protsenti sünnitajatest. Ise teenitud raha väärtus naisele ei ole üksnes materiaalne, vaid ka sotsiaalne ja sümboolne. See muudab võimusuhteid abi-elus ja perekonnas. Oma raha teenimine eeldab omakorda haridust, mobiilsust, oma huvide teadvustamist. Allasurutud ülalpeetavast koduperenaisest (ja sünnitusmasinast) on saanud võrdväärne partner, kes võib vajaduse korral ise mehele öelda: hakka astuma! Sotsioloogide Ïargoonis nimetatakse praegust ametlikku, õnnepalees registreeritud abi-elu „järjestikuseks monogaamiaks”, s.t legaalselt tohib olla vaid üks partner korraga. Uuesti abiellunud paaride lahutumus on suur. Nõnda tiheneb vanemlike suhete dÏungel – minu, sinu, meie lapsed koos sellest tulenevate erinevate staatuste, tundlike teemade ja konfliktitsoonidega kõigi asjaosaliste jaoks.

Vanemlike suhete džungel

Muretum on jääda üksi. Skandinaavias, kus tuumperekond on kõige hapram, koosnevad peaaegu pooled leibkonnad ühest inimesest. Oslos moodustasid üksi elavad inimesed 1998. aastal 75 protsenti leibkondadest. Üksi kasvatab oma last resp lapsi vallasema ja mahajäetud naine. Ent tegelikult ka abielunaine, kelle mees teenib raha kaugel maal kalkunikitkuja või ehitajana. Saare naine sai ka sajand tagasi üksi kahe lapse ja talutööga hakkama, mehed kündsid merd või olid mandril kraavi kaevamas. Kuidas mõjub inimlapse arengule kasvamine üksikvanema või näiteks homopaari lapsena? Kunagi peeti kodu mõju määravaks. Kardeti näiteks alkohoolikust isa negatiivset eeskuju. Alusetu hirm. Nüüdisaja teadus on teinud kindlaks, et kultuur, kasvatus ja keskkond ei avalda isiksuse kujunemisele olulist mõju. Indiviidid erinevad oma isiksuseomadustelt sünnipäraselt ja nende seadumused, mis avalduvad käitumises, suhtumistes ja hoiakutes, püsivad läbi elu. Robert R. McCrae ja Paul T. Costa, kõige arvestatavamad, s.t enim tsiteeritud isiksusepühholoogid, ei väsi rõhutamast, et perekonna mõju isiksuse seadumustele on sisuliselt null. „Kodune miljöö, vanemate iseloom ja see, kui rangelt karistati lapsepõlveeksimuste eest, ei paista märkimisväärselt mõjutavat, millisel määral on inimene emotsionaalselt tasakaalukas, ekstravertne või introvertne, avatud või suletud, kohusetundlik ja sotsiaalne.”

Üksikvanem ja maamees

Teadusajakirjanik Tiit Kändler resümeerib oma vestlust eesti tippteadlaste Jüri Alliku ja Anu Realoga: on selgunud, et saksa etnograafia isal Adolf Bastianil oli õigus – „inimese psühholoogiline sisemaailm on vankumatu nagu Anderseni tinasõdur” („Kultuur isiksuse psühholoogiat ei mõjuta”, EPL 19.07.08). Kui kunagi öeldi, et igaüks on oma saatuse sepp, siis nüüd: igaüks on oma sattumuslike seadumuste ori. Humaansetes riikides arvestatakse aina enam, et inimese loomust ei tohi tõkendada. Uuest aastast võivad end julgelt tunda kõik Rootsi sadomasohhistid, transvestiidid ja feti‰it nautivad inimesed. Rootsi sotsiaalministeerium muudab haiguste klassifikatsiooni ja mainitud seksuaaltavad enam nende hulka ei kuulu. Inimesi on igasuguseid. Mõni üksikvanem otsib kaaslast, nii nagu mõni maamees otsib naist. Romantiline tõsielusõu puudutab hellalt kiibitsejate hingekeeli. Äkki kellelgi veab? Lootus sureb viimasena, öelgu statistika mida tahab.