TOIMETUSE POSTIST
08.03.2006 | ek | Rubriik: ArvamusRõõm ja kurbus
Kristlike eetiliste väärtuste seos usuõpetusega
Rõõm ja kurbus
Eelmise Eesti Kiriku kolumnis mõtiskles Marko Tiitus rõõmu ja rõõmutuse üle. Jah, tegemist on küllap igivana probleemiga, ka ristirahva hulgas. Apostel Paulus õhutas filiplasi: «Olge ikka rõõmsad Issandas! Taas ma ütlen: olge rõõmsad!» (Fl 4:4).
1935. aastal ilmus meil Johannes Aaviku tõlkes piiskop Paul Wilhelm von Keppleri kuulus raamatuke «Rohkem rõõmu». See lausa programmiline rõõmuteos vääriks täna kordustrükki. Üsna raamatu algusest leiab peatüki «Liig palju lõbusid ja liig vähe rõõmu». Selgub, et kõikvõimalike lõbustustega täidetud aeg võib olla märk täielikust rõõmutusest. «Suur osa lõbustust ja selle maailma lusti on täiskasvanute juures ainult selleks, et mõneks tunniks unustada seda, mida nad muidu ei võiks taluda ja mis teistel tundidel neid täidab kurbusega, sageli otse meeleheitega.» Seega ei tuleks leppida, et komberdame edasi lõbususevirel, vaid otsiksime tõelist, apostli soovitatud rõõmu.
Nii nagu on vahe rõõmul ja rõõmul, on vahe ka kurbusel ja kurbusel. Paulus kirjutab: «Jah, kurvastus Jumala meele päraselt toob meeleparanduse pääsemiseks, mida ei kahetseta, maailma kurvastus aga soetab surma» (2Kr 7:10).
Pean tunnistama, et riigikogu esimehe Ene Ergma poliitikutele suunatud hurjutamine 24. veebruari varahommikul ei kõlanud mulle kuigi veenvalt. Näib nagu oleks meil taolistest «teravustest» saanud moeasi, ilma milleta pole sõnavõtul õiget maiku. Päevauudisteski kajastus see: Ergma mõtted toodi peaaegu sõna-sõnalt esile, kuna peapiiskopi hoopis positiivsem sõnum ei leidnud üldse kajastamist.
Tõelist rõõmu, aga ka kurbust, mis toob meeleparanduse, annab üksnes Jumal. Pelgalt inimeste oma asjana jäävad need õõnsaks. Tõhusas kurbuses on alati midagi prohvetlikku.
Sugugi mitte kavatsetult juhtusin just enne iseseisvuspäeva lugema Andres Kirjamäe ülevaadet turuprohvet Karl Reitsi elust. Ta tegutses iseseisvas Eesti vabariigis. Oleme üldiselt harjunud, et ennesõjaaegset elukorraldust ja kirikuelugi kiidetakse.
Märtrisurma surnud Reitsi taskust leiti saatmata jäänud kiri, kus seisid muu hulgas read: «See ilus vabariik, mida Jumal on eesti rahvale andnud, võetakse nende käest ära, sellepärast et juhid ja rahvas on unustanud oma Jumala.» Seda kõike lugedes küsisin eneselt, millisena näeb Jumal tänast Maarjamaad ja selle usuelu? Kas meie tulevik on rõõmus või rõõmutu?
Alanud paastu- ja kannatuseaeg on taas üks võimalus teha selgust neis küsimustes. Olgu meis tõelist meelemuutust, mis avab tee tõelisele rõõmule.
Marek Roots
Kristlike eetiliste väärtuste seos usuõpetusega
Meie riigitegelased on võrsunud rahva hulgast ja valitud ametisse rahva poolt. Enamik neist on saanud perekondliku kasvatuse ning koolihariduse Eestis. Ilmselt tuleb puudujääke inimeste eetilises kasvatuses otsida eesti perekonnas ja koolis. Väga häiriv on fakt, et Eesti on kahjuks kõige ilmalikum riik Euroopa Liidus: esikohal kirikusse mittekuuluvate elanike arvult.
Kõlbeliseks kasvatuseks on vajalik teaduslikult välja arendatud süsteem. Selles tegevuses ei piisa üksikutest üksteisest lahusolevatest abinõudest. Ka pole vaja midagi uut ja seniolematut leiutada. Elame kristliku Euroopa kultuuriruumis. Meile eelnevatel põlvkondadel on ühiskondlikuks eluks eetiliste väärtuste süsteem ja selle ellurakendamise metoodika sajandeid kasutusel olnud. Eestimaa valla- ja kihelkonnakoolides ning gümnaasiumides anti lastele usuõpetust, et osata eetiliselt ja inimväärikalt elada.
1632. a asutatud Tartu Ülikooli usuteaduskond oli nelja teaduskonna seas esimesel kohal. Usuteaduslik akadeemiline õppetöö jätkub meie päevil, sest tegu on aegumatu ja igavikku ulatuva teadusega.
Praeguse põlvkonna poliitikute ümberkasvatamiseks on vähe väljavaateid, sest lapsepõlves omandatud väärtushinnangutel on kalduvus püsivateks jääda. Samas oleks ülekohtune kõiki meie poliitikuid ebaeetilisuses süüdistada. Meil on riigitegelasi, kes kuuluvad kiriku liikmeskonda ja juhinduvad oma töös kristlikest väärtushinnangutest.
Väidetakse, et usuõpetust (religiooniõpetust) ei ole vaja kooli õppekavasse võtta. Kust siis Eesti noorsugu eluks tarvilikke kristlikke põhiväärtusi omandab, kui neid koolis ei tutvustata? Kui käesoleval õppeaastal ainult 1% üldhariduskooli õpilastest õpib usuõpetust, siis on see pahatahtlik hoolimatus 99% õpilaste vastu.
Usuõpetuse puudumine koolides tähendab igal juhul vabadust olla harimatu, nagu ütles peaminister Andrus Ansip kristlike väärtuste konverentsil.
Usuõpetusevastastele ütlen: pole midagi teha, ilma usuõpetust tundmata ja Piiblis leiduvaid kristlikke väärtusi omaks võtmata ei ole võimalik eetilist inimest ja riigikodanikku kasvatada. Niigi oleme liiga palju aastaid (peaaegu terve noor inimpõlv) hoogu võtnud, et usuõpetust koolides teiste õppeainetega võrdväärsena õppekavadesse tuua.
fs. Pimedusmeeste tagasitulek. 30.11.10218 (2005)
Kirjanik fs lahkab ajalehes Eesti Ekspress usundiõpetuse kysimusi.
Sest on kirjutatud: “Mina kaotan tarkade tarkuse ja teen tyhjaks mõistlike mõistuse!”
(Pauluse esimene kiri korintlastele)
Väidetavalt pärineb sõna “obskurant” 16. sajandi saksa humanistidelt, täpsemalt nende antiklerikaalse teose “Epistolae obscurorum virorum” (“Pimedusmeeste kirjad”) pealkirjast. Tänapäeval tähistatakse terminiga “obskurantlus” peaasjalikult kultuurivaenulikkust ja seda meil paraku jätkub. Mis peaks aga juhtuma, et oleks alust kasutada seda sõna tema algtähenduses, s.o religioosse vaimupimeduse iseloomustamiseks meie kaasaegses Eesti yhiskonnas, kus põhiseadusega on kinnistatud sydametunnistuse- ja usuvabadus ning kirik riigist lahus? Jah, selleks peaks vist tõesti aset leidma midagi nii drastilist nagu peaministri sõnavõtt kiriku ja riigi uuest liidust ning kohustusliku usuõpetuse vajadusest yldhariduskoolides. Ning siis see syndiski – ja mitte Andrus Kivirähi või Indrek Hargla raamatu lehekylgedel, vaid päriselt.
Iseäranis murelikuks tegi härra peaministri mõtteavaldus “religiooniõpetuse, usundiõpetuse või usundiloo, nimetagu me seda siis kuidas tahes” kysimuses. Viidates usuõpetuse asjus toimunud rahvahääletusele 1923. aastal, andis ta aga mõista, et nimetagu me seda tõesti kuidas tahes, jutt käib sellestsamast usuõpetusest. Tegelikult ei saa ju tõestada, mida härra peaminister mõtles, ei tea, kas ta sellest isegi täpselt aru sai – väide, et yhiskonnas ei ole ikka veel alanud arutelu religiooniõpetuse yle koolides (kui debatid on kestnud juba paar aastat) ja sõnad “me võime arutleda tema (n-ö usundiõpetuse – fs) vabatahtlikkuse või kohustuslikkuse yle”, kui vabatahtlikuna on ta juba olemas, ei kõnele just kompetentsusest.
On teisigi, kes ei näi saavat enne rahu, kui kõigis Eesti koolides on kohustusliku õppeainena või -ainetena sees miski, mida nad nimetavad religiooniõpetuseks. Mind ei häiri nende ilmavaade – olen tolerantne kõigi religioonide ja nende järgijate suhtes. Mis toimub era- või pyhapäevakoolides või mida õpetatakse valikainetena (kui need on ka faktiliselt vabatahtlikud), ei ole samuti minu asi. Ent yldhariduskooli kohustuslikuks õppeaineks “nimetagu me seda kuidas tahes” ei kõlba.
Korduv väide, et usundiõpetus aitab välja tulla yhiskonna eetilisest kriisist, on ehe demagoogia – teadmised erinevatest religioonidest ei muuda kedagi moraalsemaks. Järelikult mõeldakse ikkagi misjonitööd ehk vana hea sõjaeelset usuõpetust. Tammsaare keelas oma tytrel nendesse tundidesse minna ja nii teeks ka mina.
Kysimus, kas ajupesu teeb kedagi moraalsemaks, on retooriline. Kui koolis kõneldakse yht ja kodus teist (teatavasti suurem osa Eesti Vabariigi kodanikke ei ole religioossed, ylejäänute hulgas on aga lisaks luterlastele õigeusklikke, katoliiklasi, juute, muslimeid, maausklikke jpt), ei ole kyll alus moraali tõusule, pigem vastupidi. Soovitaksin veel kord lugeda Rein Taagepera artiklit “Kohustuslik usuõpetus syvendaks eetikakriisi”, mis ilmus 2003. a 22. aprilli Postimehes ja on kättesaadav ka internetis.
Mul on kaks tytart, yks käib juba koolis, teine veel mitte. Kuigi ma ei ole usklik, on mul kindlad põhimõtted ja moraalinormid. Nii tunnen ma, et säästa oma lapsi ideoloogilistest õppeainetest on minu moraalne kohus. Eetikaõpetus luterikristluse vormis kuulutaks aga mind koos mu põhimõtetega lindpriiks – pole usku, pole eetikat. Sellise loogika järgi olen ma juba aprioorselt valetajate, varastajate ja kõikvõimalike kurjategijatega yhes pundis. Mis peaks siis laps arvama või tundma? Austama mind või õpetajat? On talle sellist sundseisu vaja? Ma ei ole võitlev ateist, mida iganes religioossed fanaatikud ka ei ytleks. Aga kui keegi kavatseb minu kuuldes väita, et ilma usuta pole eetikat, võtan ma seda kui isiklikku solvangut.
Loomulikult käivad harituse juurde teadmised nii ristiusust kui teistest olulisematest religioonidest. Tähtsamaid piiblilegende, budismi alustõdesid, islami tekkelugu jms, seda, miks ylepea on ehitatud kirikud, templid, mošeed ning rajatud hiied, oleks hea teada. Kõik need teadmised võiksid olla jagatud kas olemasolevate õppeainete vahel (nagu ajalugu, filosoofia, kunstiõpetus jne) või koondatud yhe, avarama suunitlusega, ka mittereligioosseid õpetusi tutvustava distsipliini alla, mille nimi võiks olla näiteks “kultuurilugu”. Usundiõpetus (kõnelemata usuõpetusest) sätestaks täiesti põhjendamatult religioossete mõttevoolude eristaatuse ilmalike õpetuste ees. Olen arvamusel, et religioossest ja materialistlikust tunnetusest lähtuv inimlooming täiendavad teineteist, mõlemad on andnud maailmakultuurile seda, mida teine ei suudaks. On kunstiteoseid, milleni on jõutud vaid religioosse tunde kaudu; on filosoofilisi kysimusi, mille esitamiseks ja millele vastamiseks peab seisma väljaspool kõiki uske.
Nagu vaenlase tagalasse tungimise salaplaan mõjub aga TÜ teoloogide koostatud õppekava, mis näeb ette luterlusekeskse n-ö religiooniõpetuse kehtestamist eri õppeainetest koosneva programmina. Esimene neist ainetest algab juba teises klassis, ajal, mil õpilase kohus ei ole mõtestada, vaid taguda endale pähe kõige algsemaid teadmisi. Sealjuures kannab see esimese astme õpetus nime “Vanavanemate pärand”. Tekib kysimus, mida on mõeldud – eestlaste muistseid uskumusi, mis alles paar sajandit tagasi kristluse poolt lõplikult välja tõrjuti, või koolilaste vanaemade ja -isade tõekspidamisi, mis enamasti materialistlikud? Oh ei, õpetus toimub kui endastmõistetavalt Uue Testamendi vaimus.
Ent kooliprogrammid on meil juba niigi pingelised. Nende ridade kirjutamise ajal kuulsin haridusministeeriumi kavast vähendada mitmete traditsiooniliste distsipliinide osakaalu. On see juhus, et ohvriks kavatsetakse tuua just need ained, mis tutvustavad loodust ja tema seadusi teadusliku maailmapildi seisukohalt, ja yhiskonnaõpetus? Veel paar nädalat tagasi oleksin pidanud seda kysimust paranoiliseks, uskudes, et “obskurantlus” on siinmail oma esialgse sisu jäädavalt kaotanud.
Eesti Ekspress
Olgu meis tõelist meelemuutust, mis avab tee tõelisele rõõmule koguduse korjanduskarbi ja liikmeannetuse kaudu. :grin :grin :grin
“Jätke lapsukesed rahule ja ärge keelake neid minu juurde tulemast,sest niisuguste päralt on taevariik!”Nõnda ütleb Jehoova:Missuguse ülekohtu leidsid teie vanemad minus,et nad läksid minust eemale ja käisid tühjuse järel ning said tühjuseks?Sest selle rahva juhid on eksitajad ja nende poolt juhitud on viidud segadusse!Nüüd mine kirjuta see nende nähes tahvlile ja märgi raamatusse,et see võiks jääda tulevasiks päeviks,ikka ja igavesti!Sest see on tõrges rahvas,valelikud lapsed,lapsed,kes ei taha kuulda Jehoova õpetust,kes ütlevad nägijaile:”Ärge nähke!”ja ennustajaile:”Ärge ennustage meile tõtt,kõnelge meile meeldivusi,ennustage pettepilte,taganege teelt,lahkuge rajalt, jätke meid rahule Iisraeli Pühaga!”Seepärast ütleb Iisraeli Püha nõnda:Kuna te põlgate seda sõna ning loodate vale ja riugaste peale,siis on seesinane süü teile otsekui langakil murd,kumerus kõrges müüris,mis variseb äkitselt,silmapilgu jooksul ja puruneb,nagu puruneb potisepa kruus,mis peksetakse puruks,nõnda et tükkidest ei leidu kildu,millega võtta leest tuld või ammutada lombist vett!Kui tuleks mees ,kes ajab tuult taga ja kõneleb valet:”Mina kuulutan sulle viinast ja vägijoogist!”siis oleks ta küll selle rahva prohvetiks!Häda kangekaelseile lastele,ütleb Jehoova,kes peavad nõu,aga ilma minuta, ja kes teevad liidu,aga ilma minu vaimuta,(või on euroliit kokku pandud Jumala vaimust?)lisades patule patu,kes lähevad alla Egiptusesse,küsimata minu suust nõu, et põgeneda vaarao kaitse alla ja otsida varju Egiptuses !(Nato) Seepärast tuleb vaarao kaitse teile häbiks ja Egiptuse varju alla kippumine teotuseks!Häda neile,kes lähevad Egiptusesse abi saama ja otsivad tuge hobustest ning loodavad sõjavankrite peale,sellepärast et neid on palju,ja ratsanike peale,sellepärast et nende hulk on väga suur,(Nato relvaarsenal ja tema sõjavägi) aga ei vaata Iisraeli Püha poole ega küsi nõu Jehoovalt!Ent temagi on tark ja laseb tulla õnnetuse ega võta tagasi oma sõnu,vaid tõuseb kurjategijate soo vastu,kes teevad nurjatust!Sest egiptlased on inimesed, ja nende hobused on liha,aga mitte vaim!Kui Jehoova sirutab oma käe, siis KOMISTAB AITAJA JA LANGEB AIDATAV JA KÕIK NAD HUKKUVAD ÜHESKOOS!Sest nõnda ütleb Issand Jehoova,iisraeli Püha:Pöördudes(meelt parandades)ja vaikseks jäädes te pääseksite,rahus ja lootuses oleks teie jõud,kuid te pole tahtnud vaid ütlete:”Ei, me põgeneme(Jumala eest) hobuste seljas!”sellepärast peategi põgenema-ja:”Nobedal ratsul tahame sõita !”- sellepärast on teie jälitajad kärmed!(Rahu pole!) Otsige Jehoovat,kuni Ta on leitav ja kas ei öelnud mitte teie endi prohvet Karl Reits oma viimasess ilmutuses eestimaa kohta:”Ja ma kuulsin valju häält hüüdvat paremalt poolt taevast:”Paluge Jehoova Jumalat,kes on loonud taeva ja maa ja veeallikad!”Kui teie esivanemad oma prohveti igal võimalusel kirikutest välja viskasid,siis nüüd,kus kõik tema kuulutused,mis ta Jehoovalt sai,on täide läinud,võiks uue põlvkonna eestlased võtta Jumalat tõsisemalt ja mitte keelata oma lapsukesi Jeesuse juurde minemast. Või olete teiegi nagu need variserid,keda Messias kutsus väljaspoolt valgeks võõbatud surnuhaudadeks,kes ei lähe ise taevariiki ja ei lase ka oma lastel sinna minna?
:grin
:? :upset :( :x :cry :sigh :roll :p :p :p :p :p :p