Tiit Salumäe: Valimine – nii õigus kui ka kohustus

Aastast aastasse korduvad küsimused: kuhu oleme teel, mis on meie eesmärgid, mis on meie väärtused? Õpetaja ja riigimees Jaan Lattik lõpetas oma kõne „Eesti riigi sünnipäevaks” 70 aastat tagasi järgmise looga: „Alpides on vana rippuv sild, mis ulatab üle sügava kuristiku. Silla jalgel on luitunud kirjaga tahvel, kuhu on joonistatud sõnad: mitte vahtida alla sügavusse, vaid vaadata ettepoole, kust paistab kindel maa.—Mitte vahtida alla, mitte mures olla ja tunda väsimust, vaadata igal juhul ettepoole, seal on kindel maa… Seal on vaba Eesti kodu, armastatud Eesti muld, ja seal on Eesti riik, mida kannavad ja hoiavad meie pojad ja tütred, kui vanad kord ära väsivad…” Soovin kuulata vabariigi aastapäeva kõnedes sellest, milline on olnud meie tee siiani ja kuidas läheme edasi oma eesmärgi poole. Mitte vihakõnesid ja eneseupitamist, vaid armastust ja austust enda, oma isamaa ja kaaskodanike vastu.

Nüüd, vabariigi aastapäeva ja riigikogu valimiste eel, tahan mõtiskleda kodaniku õiguste ja kohustuste üle. Küpse ühiskonna üks tunnuseid on, et väärtused on paigas. Laulva revolutsiooni ajal arvestati ilmselt, et vaimustus ja soov võtta enda peale vastutus jääb püsima. Paraku tulid aga „vanast süsteemist” kaasa nihilism ja vastutusest kõrvale hiilimine. Arstiteadlane ja kohtupsühhiaater Ants Anderson ütles mõni aasta tagasi ühel sümpoosionil Stockholmis: „Eetika halb seisund ongi võib-olla Eesti Vabariigi kõige tõsisem ja kõige hävitavam probleem. Meie ühiseks kohustuseks on leida mehhanisme, või vähemalt arengusuundi, mis saavad käivitada eesti rahva eetilise ärkamise. Seda ei või edasi lükata.”

Professor Margit Sutropi arvates on eestlaste väärtused paigast ära. Püütakse rikkuse ja sõltumatuse poole, kuid ollakse sallimatud erinevuste suhtes, vähene on usk sellesse, et kõik on võrdsed ja väärivad võrdset kohtlemist. Eestlased ei usalda ka iseennast ja neil ei ole usku, et neil on õigus ja võimalus midagi teha oma elu heaks. Inimesed ei saa aru, miks on üldse poliitikat vaja, ja kahtlevad nende inimeste siiruses, kes pürivad saada valituks. See, et Eestis on osalus valimistel väike, on mitme rahvaküsitluse järgi tõenduseks, et rahvas ei usalda oma poliitikuid, usaldada aga ei saa inimesi, keda ja kelle tegelikke vaateid me ei tunne.

Edasi loe Lääne Elust.