Tiit Salumäe: Mure oma riigi pärast ei saa olla ainult NATO ja Eesti kaitsejõudude mure

Täna tahan jagada 75 aastat tagasi minu eelkäija õpetaja Konstantin Küti sõnu. Ta pidas selle kõne vabariigi aastapäeval 1940.

 

Mõelge, mis aeg siis oli. Juba mitu kuud tagasi oli Eesti pidanud lubama oma territooriumile nõukogude baasid, sakslased olid põgenenud oma ajaloolisele kodumaale, Haapsalu rahvas pidi elama hirmus lennukimürinat kuuldes. Rahval oli hirm homse päeva ees.

 

Aga õpetaja Kütt ütles sel päeval: “Täna pühitseme oma armsa kodu Eesti 22. aastapäeva. Meie pisikene Eesti on pidanud ka värisema tugevajõuliste suurriikide heitluste keerises. Ähvardavad hädaohud on igale eestlasele südames selgeks teinud, kui armas on oma kodu.

 

Tänasel päeval päeval peab iga eestlase suus, ka sarnase eestlase, kes muidu enda jõule loodab, olema tänu Jumalale, kes on imelisel viisil eesti rahvast juhtinud läbi selle aasta. See tänu tuleb südamest, sest me teame küllalt hästi igaüks, et me pole sugugi paremad ja enam vabadust ära teeninud kui need, kes heitlesid ja heitlevad praegu oma kodu pärast.

 

Tagasivaates näeme, et oleme olnud kui usinad ja virgad mesilased oma pesa ehitamas. On ehitatud armastusest sellele alusmüürile, mis rajati 22 aastat tagasi. Kui palju on toonud armastust ja iseennastohverdamist meie rahvale meie armas president ja meie rahva juhid, aga ka paljud ja paljud kodanikud on andnud iseenese suure osa ohvrina oma kodule. See on mis meid seob ja meie kodu aitab hoida.

Edasi loe ajalehest Läänlane.