Teoloog riigikogus: teie, meie rahva juhid, küllap küsite endalt: millist sõnumit tahame ise kanda, kehastada?

Austatud kõrged koosviibijad, daamid ja härrad! Luuka evangeeliumis on lugu Jeesuse sünnist, mida loetakse igal jõuluõhtul kirikutes. Ilma selleta ei ole jõuluteenistus mõeldav. Jutustus on üksikasjadeni meeles ka neil, kes muidu eriti palju piiblist ei tea. Tuttav jõuluevangeelium ning kaunid laulud “Püha öö”, “Üks roosike on tõusnud” ja “Neil karjastel väljal” ei pea jõuluõhtu teenistusel andma uut informatsiooni, pigem tagab nende ikka ja jälle kuulamine kirikus pühaliku fiilingu, ütles teoloog Toomas Paul oma kõnes 14. detsembril riigikogus toimunud 15. Eesti palvushommikusöögil.

Jõulukirikut võib võrrelda laulupidudest osa võtmisega. Me siirdume hetkeks oma argipäevast teise reaalsusesse.

Kuulsime sama lugu ka täna hommikul. Aga, eks ole – täna on meie tunded tüki maad kainemad kui jõuluõhtul. Ja see annab võimaluse rahulikult analüüsida, mida siis jõulusõnum, Jumala hea sõnum inimkonnale, tähendas toona, ning mida ta ütleb meile.

Sõnum ja saadik kuuluvad lahutamatult kokku. See on eriti ilmne, kui mõelda kreeka keelele. Sõna “ingel” – ἄγγελος, on ‘saadik, sõnumitooja’; ‘käskjalg’ (Lk 9:52); ‘maakuulaja’ (Jk 2:25) jne. Verbist ἀγγέλλω ‘kuulutama, teatama’ tuleb ἀγγελία ‘sõnum’ (1Jh 1:5) ja rida muid derivaate, millest praeguses kontekstis tasub mainida “evangeeliumi” – εὐ-αγγέλιον on ‘hea sõnum, rõõmusõnum’ ning “evangelist” – εὐαγγελιστής, ‘hea sõnumi tooja, rõõmusõnumi kuulutaja’.