Kesk pakast ja lumiseid välju olen täiesti üksinda ma. Mu südamepõhjas, kuis hilju, üks mälestus ei unune ta, et kuskil on soe tuba, soe tuba ja jõulupuu. Isa taevas, Sa kord veel luba, jõuluõnnistust palub mu suu. Selle Tõnis Mäe laulu sõnade autoriks on Lea Rebane, kes tüdrukutirtsuna pöördus niiviisi taevase Isa poole ühel kaugel jõuluööl Siberi avarustes asumisel viibides. Kuid selleks, et tunda end jõuluõhtul üksikuna või üksildasena, ei pea olema kesk pakast ...

Kirik ei ole kunagi tühi, sest kui ka inimesi on vähe, on inglid alati kohal ja neid on ülirohkelt, teab kinnitada Ruhnu Püha Magdaleena koguduse õpetaja Harri-Johannes Rein (86). Lähenevad jõulud on teemaks, millest kõneleme advendi hakul Ruhnu õpetajaga, kes enne pühi paariks asjatoimetuseks mandrile tulnud. Rüübates sooja teed meega kinnitab eakas hingekarjane: «Kõik on taevase Isa käes, tema teab ja teeb nii, et on ikka hästi.» Seda räägib mees, kes isiklikest ...

Tiina Luhamets ja Maris Lend on mõlemad muusikapedagoogid ja terve elu kirikus aktiivselt tegutsenud muusikud. Neil on palju erinevusi alates sellest, et lapsena oli üks valge-, teine mustapäine, neil olid erinevad huvialad ja erinev iseloom, praegu elab üks Tartus, teine Tallinnas. Mis on neil aga ühist? Enne, kui neid võis hakata ühendama muusika, ühendas neid sünnipäev – Tiina ja Maris on kaksikõed. Arstide perest sirgusid muusikud Terve kooliaja on nad klassipingis ...

Maalides inimesele tema inglit ma justkui parandan sellega teda ja midagi ka iseendas. Olen siis erilises seisundis, sügavalt puudutatud, saades ühenduse jumalikuga iseendas. Ingel ilmub mulle näona või tunnen rõõmuenergiat enda lähedal, mõnikord ilmub mulle unes miski, mille hiljem lõuendile kujustan. Maalida võin erinevat – mõnikord tunnen, et see inimene vajab hoopis värve või kujundeid, tuleleeki, särapööriseid, kõike, mis inglitega kaasas võib käia. Inglid on pidevalt ...

Tiivulistest sõnumitoojatest teavad rääkida paljud, aga kui võrrelda kaemusi, siis nähtub ajastuste lõikes, kui erinevalt neid on kujutatud. Sajandivanused on martsipanist nukukesed ja punn­põsised pisipoisid, varasel uusajal ilmujad on hiigeltiibade ja lehvivate juustega üllad, isegi ohtlikud; kuni paari tuhande aasta tagused poolkehatud kiirgussambad, umbes siis tekkis neile kujutavas kunstis nägu. Mida enam ajas tagasi, seda tõsisemailmelised, seda aukartustäratavamad. ...

Sel aastal möödus 100 aastat Oskar Lutsu «Kevade» esmailmumisest aastal 1912. Oli tsaariaeg, kirjanik ise 25aastane. Terve «pimeda» nõukogude aja püsis alljärgnev peatükk «Kevadest» selsamal kujul kohustusliku kirjandusena kõigi kooliõpilaste laual. Katkend «Kevade» XXI peatükist: Jumalateenistus algas. «Teile on täna Õnnistegija sündinud,» kuulutas õpetaja valju häälega ja Arnol oli korraga tundmus, nagu oleks see, mis õpetaja ütles, täna, veel selsamal silmapilgul ...

Räpina koguduse hooldekodus on tänavu jõulukuul põhiasukaid kahel korrusel täpselt kolmkümmend. Päevad lähevad neil rõõmsalt, ruttu ja ühetasaselt, ööd on kurvemad. Hommik Räpina kristlikus hooldekodus algab vara, enne seitset, sest öised mured on vaja päevaste vastu ümber vahetada. Just ööd on need, kui hing on üksi või rändab mineviku radu, teatab kõige jutukam ootamatult. Varahommikul algab kobin ja ahjukütmine, keegi tahab pööramist-pesemist, keegi rohtu. Mõni üksik ...

Ma mäletan ühte jõuluaega Võrumaal, oma isiklikus paradiisis. Sel ajal tähendas «meie» neid inimesi, kes võtsid vaevaks pühi pidada Nõnoval, vanatädi Senni juures. Igal aastal oli koosseis veidi erinev, ja ma ei mäletagi, kes olid kohal tollel aastal, millest ma teile rääkida tahan. Eks mõned sugulased. Vanatädi Senni ja kolm-neli umbes kahekümnest plikat, nagu me toona olime. Meie jõuluaegsed tegemised olid traditsioonilised. Kaevasime sauna lume seest välja, kütsime maja, ...

Kui jõuluõhtul igal pool valge habeme ja kingikotiga meest oodatakse, siis tehakse seda ilmselt ka Jõgevamaal Kääpa külas, mida moodsas mõistes ääremaaks nimetatakse. Siin on oma majapidamised, statistika järgi elab siin sadakond inimest. Suurem osa karpmajades, nagu neid kolhoosiajal ehitati. Vabariigi esimese iseseisvuse ajal oma vanemate ehitatud kodus veedab juba paarkümmend aastat pensionipõlve Linda Olmaru. Askeesi harrastav Linda kommertsjõuludest ei hooli, küll aga ...

Aga nende sealoleku aegu said päevad täis ja Maarja pidi sünnitama. Ta tõi ilmale oma esimese poja ning mähkis ta mähkmetesse ja asetas sõime, sest nende jaoks polnud majas kohta. Karjased olid seal paigus õitsil ja valvasid öösel oma karja. Issanda ingel seisatas nende juures ja Issanda kirkus säras nende ümber ja nad kartsid üliväga. Aga ingel ütles neile: «Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud ...

Pärnu Eliisabeti koguduse liige Sirje Sillaots kuulub nende inimeste hulka, kes tavaraamatuid lugeda ei saa: nende kiri on tema jaoks liiga väike. Suurematki kirja peab ta lugema luubi abil. See ei takista tal olemast suurepärane kokk, nagu kiidavad tema kokakunstioskust sõbrad Pärnu pimedate ühingust. Igapäevaeluga ja linnas liikumisega aitab toime tulla abikaasa Lembit, koos on oldud 17 aastat, aga tülitseda pole veel jõutud. Ühine elu pakub lähedust, turvatunnet ja ...