Varasuvel enne lehepuhkust kerkis järjekordselt üles suur- ja väiketähe kasutus kristlikes tekstides otseselt kristlikku tähendusmaailma hõlmavas kontekstis. Otsa tegi karmisõnaliselt lahti keeledidaktik Toom Õunapuu («Aabits ja piibel», EK 30.05), sellele reageeris Malle Pärn («Kas suure või väikse tähega?», EK 20.06). Sama teemat on kirikulehes varemgi käsitlenud Sirli Lember («Kas Toimetaja on väärikam kui toimetaja?», EK 15.02) ja Rita Puidet paar aastat tagasi ...

Mind hämmastas sügavalt keeledidaktik Toom Õunapuu kuri ja mõnitav artikkel «Aabits ja piibel» (EK 30.05) suure algustähe (väikesel) teemal. Kangesti meenutas nõukogude aega. Kas see on tõesti meie praeguse kirjakeele kõige valusam probleem? Minule isiklikult oli üllatuseks see, et «ametlikud õigekeelsusnormid on vääraks tunnistanud» kirjutada Piibel, Vana Testament, Uus Testament, Suur ...

Olen paarkümmend aastat õpetanud teoloogiatudengitele tänapäeva eesti keelt ja pedagoogilisi aineid ning teinud seda vankumatus usus, et meie kultuuris sündinud ning täpselt normeeritud eesti kirjakeel on püha ja puutumatu. Paraku arvavad mõned usumehed teisiti ja töötavad mulle irooniliselt vastu, teatades suure seltskonna ees justkui minu kiusamiseks, et nemad kirjutavad ikkagi Piibel, Vana Testament, Uus Testament, Suur ...

Keeletoimetajal tuleb aeg-ajalt vastata ja selgitada, miks pole ajalehes näiteks asutusenimetused läbiva suurtähega ja ülestõusmispühagi algab väikese ü-ga. Enamasti sunnib aru pärima kartus, et väiketäht ei väljenda küllaldast austust või ametlikkust. Küllap on see hirm ka põhjuseks, et ikka eelistatakse pöörduda näiteks ametikirjades adressaadi poole suure algustähega ...

Eesti Kirikus töötamise üks võlu on kaheldamatult võimalus kohtuda paljude inimestega. Ja küll siis on kõrvu mööda, kui öeldakse, et seda lehte on hea lugeda, sest kirjutatu on heas eesti keeles ja õigekirjareegleid järgiv. Iga kristlase püha raamat on teadagi Piibel. Igal keeletoimetajal, olgu ta siis kristlane või mitte, on oma piibel, nagu mina armastan öelda. Mahukaim (loe: suurim ja raskeim) neist on «Eesti keele sõnaraamat», aga kui otsustusvõimest ka selle raamatu ...