Tarbimisühiskonna ahvatlused
10.09.2008 | Toomas Jürgenstein | Rubriik: KolumnMöödunud nädalal avaldas SL Õhtuleht pika intervjuu Marju Lauristiniga. Meie ühiskonna hetkeseisu analüüsides viitas Marju Lauristin ka riigis valitsevale üldisele õhustikule: «Tohutu kiirlaenude palavik oli ebaterve. See oli tarbimishüsteeria. Loodan väga, et see on vaht, mis saab ära uhutud. Samas paanikaks pole põhjust. Paanika teeb kõik halvemaks. Tuleb arvestada, et aastaga on elu läinud raskemaks. Järgmise aastaga lähevad asjad ehk tasakaalu.» Marju Lauristini arvates on ka paljud meie riigijuhid tarbimisühiskonnastunud ja sellest lähtuvalt mugavaks muutunud ning hoiduvad rahvaga otse suhtlemast.
Tarbimisühiskonna võidust vaimu üle võib tuua mitmeid näiteid. Sageli me ei aimagi, kuidas selline mentaliteet vaikselt ligi hiilib. President Toomas Hendrik Ilveski pidi uue kooliaasta tervituskõnes mainima, et rohkem räägitakse koolitoidust ja toetustest kui õppimisega seotud probleemidest, analoogiliselt võib öelda, et viimasel ajal on kultuurkapitalist vaat et rohkemgi juttu kui kultuurist.
Tarbimisühiskonda sulandumine toimub märkamatult. Kui laen, ehitamine, uus auto ja puhkusereisid on seltskonnas muutunud üldisteks jututeemadeks, tundubki endale ühel hetkel imelik, kui niisuguseid asju ette näidata ei ole. Kui sukelduda ohjeldamatusse tarbimisse, võib inimene aga ühtäkki märgata, et tema ei juhi enam asju, vaid asjad juhivad teda. Siis on edaspidi raske olla vaba isegi usulisteks otsustusteks.
Mure tarbimisühiskonna mentaliteedi levimise pärast pole uus. Küllusest mugavaks ja kõrgiks muutunud inimestele teevad etteheiteid juba paljud Vana Testamendi prohvetid, olgu nimetatud Aamos, Jesaja või Jeremija, kuid selle eest hoiatavad ka Õpetussõnade ja Koguja raamat.
Tarbimisühiskonnas on väga värskendav kohtuda selle eitajatega. Käisin laupäeval vaatamas filmi setu lauluemast Taarkast. See on lugu suureandelisest ja kirglikust naisest, tema valudest ja põgusatest õnnehetkedest ning teda kõikjal saatvast laulust. Kui filmi lõpukaadrites õigeusu preester Taarkale surmatähte välja kirjutab, jääb ta kimbatusse elukutsega. Viimaks kirjutab ta sinna «rahvalaulik». Mulle tundub, et ükskõik kui kirglik tarbija ei saa kunagi nii auväärse tiitliga pärjatud.
Toomas Jürgenstein
Preester Vello Salo ei muretse majanusliku kriisi pärast – tal lihtsalt pole raha. Nii võiks ka meie kirik luua ühistud, kus üksikliikmeil pole vaja raha, ainult teenimine jas töö. Ora et labora!
Võiks ju luua sellised ühistud-kommuunid kirikute juurde tõesti, kus kõik teenitu läheb ühisesse kassasse, kust siis kõigile jaotatakse kas võrdselt või vastavalt iga vajadustele natuuras… Ja keegi ei peaks teadmagi, mis see raha üldse on.
See oleks mõeldav, kui usklikud oleks kõik üksikud inimesed, nad ei läviks enam muu maailmaga ja neil poleks kohustusi maailma ees.
Paraku, inimestel on ka kohustusi teiste inimeste ees ja neil pole võimalik kogu oma raha ära anda, et teha vaid tööd kommuuni kui terviku heaks ja elada ühisest rahast. Kellel on abi vajavad vanemad, kellel lapsed koolitada, kel muid kohustusi. Pole mõeldav sulguda maailma eest peitu, kui elatakse maailmas, inimeste keskel.
Sisuliselt on aga jutt kloostri loomisest. Kloostri tingimustes oleks see elukorraldus mõeldav. Kuid kloostri loomisel pole esmane siiski raha, vaid inimeste pühendumus Jumala ja kaasinimeste teenimisele.
Praegune maailmapilt praeguses inimeses räägib meile inimesest kui ainelisest kehast ja käsitleb seda primaarsena. See tähendab, et inimese teadvus oleks justkui vahend rahuldamaks üha enam ja enam keha.
Harva kohtab kedagi, kes selgelt ütleks – on ka puhtalt intellektuaalsed vajadused ja seda ainuüksi mu teadvuse rahuldamiseks, sellised vajadused, mis poleks otseselt suunatud hilisemale ainelise vajaduse rahuldamisele – vajadus Olemise enese kohta käivate teadmiste järele.
Peaaegu üksmeelselt aga eitatakse vaimsete vajaduste olemasolu, sest… pole ju mingit Tõelust ega Tõde, ammugi mitte Jumalat… ja kui ongi, on see saavutamatu, milleks ta siis mulle!?
Inimesel on objektiivsed vajadused, mille rahuldamiseta ta ellu ei jää, nagu
– vajadus keha tasemel – söök, jook, soojus…
– vajadused teadvuse tasandil – info,
– vajadused vaimsel tasandil – vajadus kooskõla, harmoonia, terviklikkuse, tasakaalu, selguse – ühenduse, samasuse järgi Absoluudiga, Tõelusega, Jumalaga.
Toon nüüd juurde teise mõiste – tahtmine kui valestimõistetud või liialdatud vajadus – ja me näeme, et inimesed tegelevad pigem oma tahtmiste kui vajaduste rahuldamisega ja seda eeskätt oma füüsilisel tasandil. Teadvustasand on siin vaid vahend. Vaimsed tahtmised aga puuduvad pea üldse, sest vaimset inimreaalsust ei peeta olemasolevaks.
Me tahame rohkem tarbida, et mugavamalt ära elada, seepärast tahame ka rohkem teadmisi, et oleks võimalik ennast rakendada tulutoovalt, et tulu arvel rohkem tarbida ja mugavamalt ära elada. Jne.
Niisiis, vahekokkuvõte – kolm põhivajadust oleme “edukalt” taandanud üheks põhitahtmiseks – tahtmiseks füüsilisel, keha tasandil. “Rohkem pappi, et oleks rohkem fun!” – see näib olevat paljude juhtkirjaks.
Siinjuures veel meenutusena, et kuna tahtmine on valestimõistetud vajadus, tahame paljut sellistki, mis on ülemäärane ja/või otseselt kahjulik. Meil on ainelist rikkust üle oma vajaduste – rämpsasju – ja teadmisi üle oma vajaduste – rämpsteadmisi.
Füüsilisel, ainelisel tasandil püüame üha rohkem omada, teadvustasand moodustub pahatihti vaid teadmistest oma kirgede ja edevuse rahuldamiseks. Vaimseid tahtmisi aga iseloomustab parimal juhul mingit sorti müstika, sedagi vaadeldakse ainuüksi tarbijaliku mentaliteediga – mida ma sellest saan (horoskoobid)?
Tänapäeva ratsionaalne inimene sellise jamaga nagu müstika, okultism, spiritualism, vaimude väljakutsumine jms. palju siiski ei tegelegi. Mõnes mõttes on see isegi hea, sest parem mitte omada teadmist inimese vaimutasandist kui omada selliseid ja selliselt üritada seda reaalsustasandit “ära tarbida”.
Veidi kurb, kas pole? (Ma jätan meelega välja asjade positiivsema poole, sest enese ravimiseks pole haigel niivõrd vaja teada, kust tal ei valuta, kui seda, kust valutab… Loodan, see on mõistetav?)
Valestimõistetud vajadused – tahtmised – tekitavad rämpsu. Füüsilises maailmas ei oska me sellega enam suurt midagi peale hakata. Aga rämps tekib samavõrd ka inimeste ajudes – ja siin täpselt sama – ei osata sellega midagi peale hakata.
Inimene märkab, kui aineline rämps kasvab üle pea, aga keeldub tunnistamast nagu titt, et ka tema ajudes on samasugune üha laienev ja kõikemattev prügimägi. Hullem veel – oma edasised otsustused teeb ta suuresti oma rämpsteadmistest lähtudes ja tulemuseks on veelgi suurem saast keskkonnas ja saast peas. Hädalambike ja karjuv sireen ajudes sunnib vahetevahel eneselt küsima – mis lahti? – et samas minna ja signalisatsioon välja lülitada sõnadega: Ah, jama! peaasi, et minul ja siin ja täna kõik korras on…
Aga piisab.
Hea, kui jõutakse oma illusoorsest ja ebareaalsest “tahtmiste maailmast” oma tegelikku “vajaduste maailma” ja eristatakse eneses oma kolme algset vajadust, hüljates seda objektiivset kolmest vajadust asendava ühe subjektiivse tahtmise. Sellest piisaks algatuseks. Algatuseks inimväärsusse jõudmiseks.
Tahtmised aga…? Salm ütleb veidi valesti – tahtmine olevat taevariik…
Tahtmine on pigem tee prügimäele, kuhu viiakse rämpsu – samamoodi jätkates – meid endid.
Ühiskonda võib vaadelda kolmemõõtmelise ruumina:
1. Ühiskonna määratlemine teljel “parem-pahem” on ühiskonna eritlemine elu materiaalse korralduse alusel – on ainelise tasandi dimensioon.
2. Ühiskonna määratlemine teljel “liberalism-totalitarism” on ühiskonna eritlemine elu sotsiaalse korralduse alusel – on teadvusliku tasandi dimensioon.
3. Ühiskonna määratlemine teljel “religioosne-mittereligioosne” on ühiskonna eritlemine elu vaimse korralduse alusel – on vaimse tasandi dimensioon.
Esimesel kahel teljel ja neist moodustuval tasapinnal pole iseeneses väärtust ega mõtet, kui puudub kolmas – vaimne telg ja dimensioon, mis mõtestab ja väärtustab nii materiaalse kui sotsiaalse telje ja nendest moodustuva nn. ”maise elu” tasandi.
Ükski nimetatud kolmest dimensioonist pole ei aegunud ega vananenud – need kolm mõõdet on meie elu üldine raamistik ja mõõtkava ja need on aegumatud, nagu on aegumatud mateeria, teadvus ja vaim.
Nii ühiskonna kui indiviidi arengust saab rääkida juhul, kui see toimub kõigis kolmes mõõtmes üheaegselt. Pelk majanduslik tehnoloogiline edenemine ja rikkus, kuid ka pelk üha enam intellektuaalne tsiviliseeritus ei muutu ilma vaimsuseta arenevaks kultuuriks.