Tagasivaade 2016. aastale vaimuliku pilgu läbi

Vaid mõned mõttekillud.

Vaadates tagasi peagi mööduvale aastale, tuleb mul silme ette pilt aina kasvava kiirusega karussellist. Pole siis ime, et paljudel hakkab paha.

Tulevad meelde tuhanded, kes sel aastal kõikjalt mingeid pisikesi kummalisi kujusid otsisid ja õhinal rääkisid, kuidas nad selles mingile levelile on jõudnud.

Seda kuuldes tulid meelde mehed, kes kutsusid mind oma kodusid õnnistama, kuna need olevad täitunud mingite kummaliste karvaste olenditega. Ühel pidi neid ahjust sadade kaupa välja voolama. Hiljem tunnistasid nad, et olid end deliiriumisse joonud ja nii siis need pisikesed sarvilised tulema hakkasid.

Karussell tiirleb aina kiiremini, kuid ometi pole kõik sellel sassi läinud. Üks osa oskab end hoida keskpunktile lähemal ja seal tiirleb palju vähem. Teised räägivad, kuidas keskpunkt tuleks ära kaotada. Nii lendaksime maailma avarusse ja kaoksime rahvana.

Meenutades mööduvat aastat meenub see, kuidas ütles meile oma sünnipäeval AK kaudu Roman Toi, kes sai selle aasta 21. juunil saja aastaseks: Ma tõusen iga päev ja mu käed lähevad Eestimaa pärast risti… Poisid ja tüdrukud, hoidke kokku! Peaksime tema soovitust kuulama, kokku hoidma. Sellest võiks meil väikese rahvana sellel kihutaval ajakarussellil väga palju kasu olla.

Mööduvast aastast meenuvad mulle mõned ilusad märgid. Anu Raua valimine akadeemikuks ja Robert Jürjendali valimine aasta muusikuks. Anu Raud on rõhutanud üht väga hästi töötavat õnne valemit. See on lihtne: Õnne valemiks on vähenõudlikus. Selle valemi järgi elades satume aina kiiremalt tiirleval karusellil aeglasemalt tiirlevale osale.

Edasi loe Postimehest.