Suurim käsk
17.09.2008 | ek | Rubriik: Mõte pühapäevaksSee käsk on meil Temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
1Jh 4:21
Käsk armastada… Miks peab seda käskima? Ja kas saab üldse armastust käsutada?
Aga tõesti, Jeesus andis meile uue käsusõna – armastada üksteist, ja pealegi samamoodi, nagu Tema meid on armastanud…
Jumal on küll usklikule armas. Aga ligimene oma puudustega…? – Selles ongi küsimus.
Tavaliselt vist peame armastust soojaks ja imeliseks tundeks, mis inimesi tugevasti liidab. Samas teame, et see tunne võib ka otsa saada. Isegi kõige armsamate inimeste vahel – abielus, rääkimata teistest suhetest. Kas lasta siis minna, sest pole parata? Kas on meie armastuse ohjad kellegi teise, meile tundmatu käes?
Armastusel on ka surmavaenlane – isekus. Need kaks ühe katuse all rahus elada ei saa. Üks sööb paratamatult teise välja. Sellepärast ongi tarvis käsku: «Armastage!» Küsimus polegi tunnetes, vaid hoopis tahtes ja tegudes. Otsuses, kummale anname eluõiguse. Armastamine algab hoolimisest.
Aare Kimmel
Jeesus tegi selge vahe uskuja ja ilmaliku vahele:
“Tuul puhub, kus ta tahab, ja sa kuuled ta häält, aga sa ei tea, kust ta tuleb ja kuhu ta läheb; nõnda on igaüks, kes on sündinud Vaimust!”
Sellega on öeldud, et vaimust mittesündinul on pea võimatu mõista vaimust sündinu motiive (kust tuul tuleb) ja eesmärke (kuhu tuul läheb). Jeesus ei eksinud – selliste kahe inimese vahel on vahe. Kuid see pole ületamatu kuristik või laiuv ookean, nagu kahjuks sageli ilmaliku maiselt mättalt nähtuna arvatakse.
Jumal on uskuja-usaldaja jaoks:
– empiiriliselt – kõikne ja esmane olemise fakt;
– filosoofiliselt – kõrgeim teadvuse abstraktsioon – tõde;
– religioosselt – isikuline vaimne Jumal-Isa.
Inimesel ja Jumal-Isal on kasvav osadus – armastussuhe, milles realiseerub uskuja-usaldaja isiksuse jumalikkuspotentsiaal. Nii on uskuja-usaldaja end ära tundnud elavana Jumalas ja Jumala ära tundnud elavana endas. See annab talle avarama, kõrgema ja sügavama vaate ja mõistmise kui pelk materiaalne maailmapilt – aineline loodus, bioloogilised seadused, sootsiumi reeglid ning oma isiklikud piiratud arusaamad ja egotahtmised.
Enese ja Jumala suhte kogemus annab inimesele kõikse taustsüsteemi ja lubab inimesel end mõista Jumala lapsena – isiksusena, kellest hoolitakse ja kes oma taevast Isa kui ustavat vanemat usaldab. Selline inimene mõistab end elavat armastavas kõiksuses – ta on hoolitud ja hoitud ja nii ta oskab ka ise hoolida ja hoiada, vaatamata ajalikele maistele katsumustele.
Uskujale-usaldajale on Jumal-Isa kõikne reaalsus, ülim idee ja lõplik ideaal, kellega arvestamine on seeläbi loomulik. Religioosne inimene võib oma inimlike kvaliteetide ja taipamiste poolest olla ilmalikust mahajäänum, kuid eneses kõiksuse jumalikkusteadmust kandjal on eelis ilmaliku ees – ta arvestab alati oma otsustustes esmalt jumaliku reaalsusega – isikulise Jumal-Isaga – see annab talle eelise võrreldes sellega, kes Jumala kui vaimse reaalsusega ei arvesta.
Elust teame, et inimene võib olla lähedal oma eesmärgile. Kui ta ei tea aga seda eesmärki, siis ei oska ta teha sammugi selle suunas. Juhuslikult ja sihitult eikuhugi minnes ei jõuta kohale – pole, kuhu jõuda.
Inimene võib oma eesmärgist väga kaugel olla. Kui ta aga teab eesmärki, orienteerub sellele ja on ustavalt teel, siis jõuab ta enesele sihiks seatuni. Tal on alati eelis võrreldes oma sihitu kaaslasega, ja paratamatult – omades eesmärki ja õpetust, osates õpetust ja elureaalsust kokku viia jõuab ta ideaalini. Ajalikud raskused teevad vaimsel teel mineja vaid tugevamaks, sest need osutuvad alati tühisteks võrreldes ideaali saavutamise hindamatu väärtusega.
Uskuja-usaldaja ei küsi “Kes on parem, kes on halvem?” Tal on vaid eelis, nagu on eelis õigesti minejal selle ees, kes valesti läheb. Valesti toimija võib olla oma maistes mõõtkavades omadega kes, mis ja kus tahes, ometi on targem oma eluteel olnud see, kes arvestab reaalsuse jumalikkust ja elab kooskõlas sellega.
Kui inimene ei tunneta oma jumalikkust, kui ta peab end vaid teadvusega lihakehaks, siis ei pea ta oma maist kaaslastki enamaks. Enese väärtustamisest jumalikuna saab alguse ka ligimese väärtustamine jumalikuna – vaid sel tasandil enesest lugupidav inimene oskab samaväärselt lugu pidada ka teistest. Kes vaatleb end kui juhustest organiseeritud ainet, millel on tunnetusvõime kui reaktsioon ümbritsevale, see näeb ka oma kaaslasi samana. Nii pole, kellel, kellele ja mida oleks annetada.
Vaimust sündinu näeb ja mõistab seda, kes püüab “tuule” tulekuid ja minekuid aimata ja ära arvata. Kuid ta ta ei mõõda end ülemaks, ta pole võistlev ega võitlev oma otsiva ja eksleva kaaslasega. Ta teab, et ka tema maine vend elab Jumalas ja et nagu temas eneses, nii elab ka tema maises vennas Jumal.
Vaimust sündinu ei lükka seepärast oma venda enesest ära, ollakse ju olemuslikud samased, vaid annetab seda, mis tal on, teeb kõik, et ka vend võiks olla seal, kus on ta ise. Nii on venna mure ka tema mure, venna valu ka tema valu, venna edasijõudmine ka tema edasijõudmine. Ja pole religioossele inimesele midagi lihtsamat, loomulikumat ja kergemat kui annetada isetult ja tasuta oma otsivale vennale jumalikku väärtust, mida ta endas omab ja kannab.
Vaimust sündinu on… nagu vanem oma lapsele – ta ei võistle ega võitle lapsega. Milline vanem seda teeks!? Need on alati lapsed, kes võistlevad ja võitlevad omavahel… ja nii sageli oma vanematega.
Laps ei mõista vanemat, küll aga mõistab vanem last tolle elutõsistes elumängudes. Kui vanem läheb neisse lapse mängudesse, siis nii, et võit jääb lapsele – ta annetab endast oma lapsele selles mängus parima. Ka siis, kui ta ise peab neis lapse reeglite järgi korraldatud maistes mängus olema kaotaja. Sest nii annetas oma maise ajutise elu meile Jeesus.
Rivaliteet on ühiskonna reaalsus. Näiteks portaalid – selgitatakse lõputult, kes on targem, parem, puhtam, õigem… Vastanduv äärmus – kõigi võrdsustamine kõigiga – on trend ühiskonnas ja avaldub võrdsustavast seadusloomest kuni absurdi ulatuva “poliitilise korrektsuseni” kui vastukaal üha enamale võistlev-võitlevale individualismile. Tark pole seegi – me pole valuvormi tinasõdurid.
Edasiseks koosmõtlemiseks määratlen põhimõisted:
1. Armastus – seesmine hoolivus, vajadus ja soov teha teisele head.
2. Teenimine – väline hoolimine, armastuse osutamine ja teostamine.
Seesmine armastus avaldub välise teenimisena, hea teostamisena. Hea teostamine aitab inimesel isiksusena saada oma teadvusolus üha täielikumaks ja terviklikumaks – täiuslikumaks vastavalt Isa tahtele “Olge täiuslikud!” Antud kontekstis väidan: võrdne seesmine armastus kõikide vastu väljendub inimeste ebavõrdses teenimises – kes enam vajab, sellele ka enam antakse. Selline on “Jumala riigi” õiglus ja toimimine, religioosne arusaam suhetest – seesmine võrdne suhtumine, kuid sellele vastav väline ebavõrdne teenimine.
Seevastu ebavõrdne seesmine armastus väljendub võrdses teenimises – inimesed võrdsustatakse ja võrdselt neile ka antakse. Selline on “Keisri riigi” õigus ja toimimine, ilmalik arusaam suhetest – sisemine ebavõrdne suhtumine ja sellele vastav väline võrdsustav tegutsemine. Seesmisest kasvavast ebavõrdsusest inimsüdames tuleneb tema üha suurem püüd välisele võrdsustatusele. Ka vastupidi – püüd välisele võrdsustatusele viib ebavõrdsuse kasvamisele inimsüdames.
Jumal armastab kõiki oma lapsi oma südames võrdselt ja on seeläbi õiglane oma jumalikes tegudes – armu osutamises – ta hoolib igast vastavalt sellele, mida too vajab.
Jeesus õpetaski meile jumaliku õiglust, kui rääkis mõistulood kadunud pojast ja kadunud lambast. Et isa armastas võrdselt oma poegi, siis rõõmustas ta kadunud poja tagasituleku üle. Et karjus armastas võrdselt oma lambaid, siis läks ta otsima seda, kes oli kadunud. Et Jeesus ON võrdne armastus, oli tema elu ebavõrdne teenimine: “Arsti ei vaja terved, vaid haiged.”
Me kogeme sama oma lähimates, sügavaimates suhetes oma peres – vanem armastab oma lapsi võrdselt, seepärast läheb alati esmalt selle juurde, kes abi vajab. Nii avaldub jumalik inimlikus – jumalik võrdne armastus avaldub ebavõrdse – alati individuaalse ja isikliku teenimisena. Sest nii armastab ja teenib meid Isa – alati võrdselt oma südames ja alati individualselt ja isiklikult oma armus. Jumal-Isa õiglus on tema sisemine võrdne armastus ja väline individuaalne teenimine, arm – Isa alati isiklik suhe inimesega. Isiklik saab olla vaid see, kes on isik. Jumal on isik.
Ühiskonna ilmalikes suhetes on vastupidi – riigi õigus ja inimese õigus- ning moraaliteadvus on paljus meis inimeste mehhaanilised võrdsustajad, ei osata ega suudeta suhtuda igasse maisesse kaaslasesse individuaalselt ja isiklikult, vastavalt tema vajadustele.
Inimese sisemine armastamisvõime pole algselt ei temast enesest, ei loodusest, ei inimese maisest loomusest pärinev – inimene on paratamatult iseennast kõige ja kõigi mõõduks pidav ja vastavalt reageeriv – eritlev, hindav, eelistav, vastandav, võistlev, võitlev. Võrdseks armastuseks inimsüdames peab seal elama Jumal. Sest mitte meie ise, vaid Jumal meis on see üks ja ainus – tegelik õiglane ja võrdne kõikide armastaja meie südames. See jumalik kohalolu meis võimaldab meil maises elus olla individuaalne ja isiklik oma vendade teenimises.
Inimese tõeline – vaimne elu on kasvav ja arenev osadus Jumalaga. Kui iga mõte, sõna ja tegu realiseerub üha enam jumalikus ja üha vähem inimlikus kontekstis – iga Isa ees mõeldud mõte, lausutud sõna ja tehtud tegu on kooskõlaline Isa jumaliku tahtega “Olge täiuslikud!” – siis on see alati headuse teostumine, arvaku inimesed ümberringi, mida oskavad ja tahavad.
Kui keegi väidab end võrdselt armastavat kõiki inimesi – kui nii arvate enesest – siis mõelge, kas see “kõigi võrdne armastamine” on teie sisemine hoiak või väline suhe. Kui väline suhe ja püüdlus, siis te ei armasta reaalselt, sest võrdsustate inimesi, suutmata teenida ühte neist siin ja praegu, nagu see üks, siin ja praegu, seda vajab. See on tema hülgamine, abita jätmine.
Jeesus õpetas meile jumalikku – inimsüdames võrdsest, kuid väliselt ebavõrdsest, individuaalsest isiklikku armastamist: “Uue käsusõna ma annan teile, et te üksteist peate armastama, nõnda nagu mina teid olen armastanud…” Kuidas armastas Jeesus inimest?
Tema südames polnud vahet jüngri, variseri, lihtinimese ja röövli vahel, nii olid tema sõnad ja teod – teenimine – erinev igale neist. Oma jüngreid noomis ta sageli, varisere nimetas ränkade sõnadega, tavalisele inimesele andestas patud, röövlile ristil lubas, et too on veel samal päeval koos temaga Isa juures.
Nagu oma lapsi südames võrdselt armastav ema valvab öös kõikide oma laste und, kuid läheb esmaselt selle juurde, kes nutab, nii vaid kõiki oma südames võrdselt – jumalikult armastav inimene saab teenida seda üht, kes hetkel abi vajab ja anda talle, mis just temale hea on.