Süü ja saatus

Euroopa ristiusk on karastatud ja noolutatud teras, islam malm. Malm on terasest tugevam. Aga kole habras.

TOOMAS PAUL

Inimene elab rohkem sõnade maailmas kui vahetult kogetavas. „Vahetut“ kogemist tuleb tõlgendada ning selleks annab ette malli kultuur ja kõigepealt keel. Niisiis tasub alustada termini „väärtused“ taustateabega tutvumisest.

Inglise value pärineb ladina keelest, kus valens on ’tugev, võimas; kõva; tõhus’ (nt causa valens – kaaluv põhjus) ja valeo ’täies jõus, terve olema“ – nt hüvastijätuna vale! ’jää terveks, head tervist’. Väärtuslik on jõud ja tervis, invalidus ’jõuetu, nõrk, haige’ on väärtusetu. Eesti tüvi on laenatud alamsaksa keelest (< wert). „Väärtuse“ põhitähendus on EKSSi järgi¹: asja, nähtuse või olendi positiivne või negatiivne tähendus inimese jaoks; kauba või teenuse eest makstav rahasumma. Niisiis: väärtus on see, mis on väärtuslik inimese jaoks, mille eest ta on valmis maksma. On olemas ka „absoluutväärtus“, aga see on matemaatika termin (reaalarvu positiivsena esitatav väärtus), mida ühiskonnateadustes ei kasutata.

Mitmuses on „väärtused“ puhtpositiivsed: väärtuslikud, tähtsad omadused või asjad. Nii on see ka inglise keeles, kus values on ’käitumise printsiibid või standardid; kellegi otsused, mis on elus tähtis’.² Kes paneb paika printsiibid ja ütleb, mis on tõeliselt tähtis? Nii Hammurapi koodeks, juutide toora kui ka Ameerika Ühendriikide iseseisvusdeklaratsioon väidavad end väljendavat universaalseid ja vääramatuid igavesi õigluse põhimõtteid, mis ei ole inimeste välja mõeldud, vaid jumalikku päritolu. Puritaanid on selle kaunilt sõnastanud: „Me peame iseenesestmõistetavaks tõde, et kõik inimesed on loodud võrdsena, et Looja on neile andnud teatud võõrandamatud õigused, mille seas on õigus elule, vabadusele ning õnne poole püüdlemisele.“³

Aga mis saab siis, kui tuleb välja, et ükski väärtuste süsteem ei ole jumalikku päritolu, vaid kokkuleppeline? Mis legitimeerib näiteks „inimõigused“, nõnda et nende kehtestamiseks barbaarsete rahvaste seas võib ja otse tuleb kasutada relvi? Taani biosemiootik Jesper Hoffmeyer väidab, et inimõiguste diskursus – ja konstitutsiooniline riik kui selle edasiarendus – on oma sügavamas olemuses inimese ajaloolise eneseteadvuse ärkamise tagajärg, inimtsivilisatsiooni käigus omandatud ajaloolise kogemuse väljund. „Katsed inimõigusi legitimeerida apelleerides inimloomuse (väidetavale) ülesehitusele – või mingisugusele väidetavale eetilisele üleolekule – pole mitte lihtsalt ekslikud, vaid need on ka paratamatult nurjumisele määratud.“⁴

Küllap on õigus, et teooriad on määratud nurjuma. Elu läheb edasi ka siis, kui hungveipingid on oma kultuurirevolutsiooni ära teinud. Inimühiskond on – õnneks – inertne, ja kui mööbeldamine möödas, tuleb toolid laua äärde sättida. Ja selgub, et kolmejalgne on siiski liiga kipakas, viiejalgsel pole aga nägu ega tegu, ja uue disainiga toolid ongi jälle nelja jalaga. Kui iseotsustamise aeg käes, tuleb välja, et ka pea peale pööratud maailmas ei saa väga palju teisiti elada.

Edasi loe Sirbist.