Sõnaviibe sajandi tagant

Detsembris 1923 ilmunud proovinumbri esileht. FOTO: Arhiiv

Meie lugejatele
On mitmeti rõhutatud nii konverentsidel, sinoditel kui ka kirikupäeval: Eesti kirikul peaks oma häälekandja olema, milles ta võiks oma rõõmusid ja valusid avaldada, seisukohta võtta põlevates päevaküsimustes, tähised sisse torgata tuleviku rajamiseks ja tõsist kosutust pakkuda inimesele ja tema igavesti elavale ja küsivale hingele.

Kõige kitsikuste peale vaatamata, mis praegu olemas kirikul majanduslikult, julgeme ometi viimaks seda sammu astuda ja püüda korralikult – üks kord nädalas – välja anda kogudustele ja tema üksikutele liikmetele „Eesti Kirikut“.

Algus on raske ja väike. Igatahes. Kuid meid saadab järgmine kaalumine.
Ka kõiksugused väikesed ringid püüavad tänapäev ennast vastava iseseisva ajakirjaga sisemiselt koondada, siduda, aga ka esitada ennast väljaspoole. Mispärast ei peaks seda suutma teha Eesti ev.-luth.-usu kirik, kellel mineval aastal ligi 910 tuhat registreeritud liiget oli – see on Eesti riigi rahvaarvust – 1 miljon 110 tuhat – peaaegu kõik! Ehk ei tähenda Eesti kirik enam midagi; temal ei ole midagi enam ütelda omale ja praegusele ajale, – või kui tal seda on, on temal tõesti seda alles siis, kui tema tahab seda ka välja ütelda; suutma peab tema seda sel korral. „Eesti Kirik“ peaks loomulikult sel puhul kasvama.

Aga meid saadab veel teine veendumus.
Eesti kiriku ehitamise juures on koguduseliikmed tegevuses; lai võimalus on neile selleks siin antud. Meie arvame, et koguduste nõukogude ja eestseisuste liikmed ei ole mitte oma huvides väljas, vaid üldsuse, üldkiriku huvides.

Kas tõesti neil juba kõik on? Midagi ei oleks enam tarvis teada, küsida? Aga kas ei ole ka midagi enam teatada kogemusest ja tööst oma koguduses teistele, et sellega suuremat sidet luua koguduste vahel, virgutada teineteist ettevõtetes? „Eesti Kiriku“ toimetus on kindlas usus, et temal selles suhtes just teilt oodata palju materjaali.

Siis on meie Eesti evang.-luth.-usu kiriku teenistuses ligi 300 elukutselist ametnikku: hingekarjased, usuõpetajad, köstrid. Pooled nendest on akadeemilise haridusega. See on suur ja paljukaaluv kutseliste töötegijate hulk! Näidake meile Eestis teist ala, mis niisuguse võrguna töötaks, peale puht riikliste ettevõtete? Kui mina kaastöö asjus enesele küsimise ette panin: kust seda saada, siis päästis mind sellest raskusest järgmine kaalumine: ehk nendel kutselistel töölistel, kes oma koguduste poolt – palka saavad, on veel oma kogudustele midagi ütelda, siis on nemad kohustatud seda üheskoos järjekindlalt tegema, ilma et kohe kaastöödest ei tea kui suurt tasu loodavad; peavad ju kogudused oma kutselisi töötegijaid mõnes kohas paremini üleval, kui seda teistes elukutsetes võimalik. Või – meil ei ole midagi enam ütelda! Siis ei tohi aga meie mitte ei riigi, ei olude, ei koguduste ja nende nõukogude üle kaebada, kui meil enestel neile enam midagi anda ei ole!

Aga – nii ühes kui ka teises suhtes võime kindla lootusega tööd alata. Esialgse teate peale lehe ilmumise kohta on juba ligi 2 tuhat tellimist tulnud! Ja lahkel viisil on kaastööd kõik need lubanud, kelle poole olen isiklikult pööranud. Nende nimed toome järgmine kord; nende hulgas on ka paljud ülikooli õppejõud, seltskonnategelased j.n.e. Ja ei ole mitte sõnade juurde jäädud, vaid kaastööd on toimetusesse tulema hakanud, esialgu ilma nõudeta tasu peale; kuid küll püüab toimetus, lehe kindlustuse puhul, tagant järele kõik kaastöö tasuda.

Üks kaastöö on ühtlane kõigile: Murdke teed „Eesti Kirikule“ kogudustesse, talutaredesse, üksikute koguduseliikmete juurde. Muuseas on see teie – õpetajate, köstrite ja koguduste eestseisuste liikmete püham kohus!

Aga kui hobust ostetakse, siis vaadatakse hambast tema vanadust. „Näidake oma seisukohta!“ ütles mulle hiljuti üks meie kirikutegelastest.

„Eesti Kirik“ tahab seda ajajooksul ise teha; küllap siis selgub, kas temaga sõita võib või mitte. Kõlavad sõnad – nendest oleme tüdinenud!

Kuid üldiselt olgu nii palju öeldud: „Eesti Kirik“ tahab terve Eesti evang.-lutheruse kiriku ühendajaks ja koondajaks saada; ta seisab täiesti positiivselt evangeeliumi alusel; ta tahab kartmata tõe teenistuses seista; ta ei võta mitte sellepärast kõiki minevikust vastu, et see minevikust on, ei hõiska ka mitte kõigile moodsusele vastu sellepärast, et see uudne on, vaid ta püüab nii usu, kiriku ja riigi elu evangeeliumi valgusesse tõsta ja neis asjus Kristuse meelsuse järele küsida. Temale on tähtsam kõigepealt usuline elu ja siis usuline õpetus, mitte aga enne usulised laused ja sõnad, vaatamata, kas seal sisu on.

„Eesti Kirik“ tahab igalpool küsida: Mida ütleb Jumal oma evangeeliumis meile meie kiriku kaudu tänapäev?

Igatahes liigume meie sellel joonel, mida Luther ja teised reformaatorid ära tähendasid, veendunud olles, et nende kaudu viis Jumal meid sammu edasi usulises tundmistes.

Kuid lutherlisemad kui Luther – seda ei või meie juba sellepärast olla, et meie usu-isa ise ka seda ei soovinud. Kristus ja tema evangeelium ja Luther oma sügavustes – see on meil silmi ees.
Aga ka need on sõnad, millest võib ei tea mis kõik välja lugeda, kui tahetakse: vanameelsust, vabameelsust, laveerimist.

Laske „Eesti Kirikut“ ennast enesest tunnistust anda. Tutvunegem temaga ilma eelarvamisteta ja pealiskaudsusteta elu seisukohalt.

H. B. Rahamägi

Avaldame detsembris 1923 esimeses proovinumbris ilmunud peatoimetaja Hugo Bernhard Rahamäe pöördumise lugejate poole.