Sander Liivak: jaam ja kirik

Kui eesti poiss teataks, et tahab saada köstriks, naeraksid klassikaaslased ta välja. Kõigile meenuks Lutsu “Kevade” Julk-Jüri.

Kes on aga kuulnud imekaunist rootsikeelset laulu “Mälarö kyrka” (“Kirik Mälari järve saarel”) või selle soomekeelset varianti “Vanha holvikirkko” (“Vana võlvkirik”) sellest, kuidas kantori poeg mängib vaiksel suveööl väikeses maakirikus orelit ja unistab kantori ametist, see mõistab, kui erinev on suhtumine kristlusse meil ja Põhjamaades. Soomes on luteri ja õigeusu kirik siiani riigikirikud, mille töötajaid peetakse avalikeks teenistujateks, pisut vabameelsemas Rootsis lahutati kirik riigist suhteliselt hiljuti (1. jaanuaril 2000).

On kuidagi sümboolne, et Mulgimaal endise Abja raudteejaama hoones tegutseb tänapäeval nelipühilaste kogudus. Jaam ja kirik on sarnased avalikud objektid. Need on kohad, kus midagi või kedagi oodatakse, kuid mitte üksi, vaid teistega koos, pealegi preestri või jaamaülema valvsa pilgu all. On suuri vaksaleid ja kõrgeid katedraale ning pisikesi teivasjaamu ja külakabeleid. Raudtee ja kirik kui organisatsioonid on hierarhilised struktuurid, kus valitsevad range kord ja kindlad käsuliinid.

Edasi loe Virumaa Teatajast.