Säilitades ja austades elu
29.10.2008 | ek | Rubriik: ArvamusEELK ja Vabariigi Valitsuse sotsiaalkomisjoni juht Avo Üprus imestab, miks piiratakse rahva juurdekasvu riigieelarveliste vahenditega, ja küsib, kas selles otsuses pole vastuolu, kui samal ajal on prioriteediks kuulutatud lastega perede toetamine.
9. mail 2006 pöördus Eesti Kirikute Nõukogu vabariigi valitsuse poole avaldusega, milles tunnustati tollase rahvastikuministri Paul-Eerik Rummo poolt väljatoodud seisukohta, et igakülgselt läbikaalutud otsustusprotsessi toetav ja sündimata lapse õigusi käsitlev nõustamine abordieelses situatsioonis võib olla üks lahendusi eestlaste püsimajäämisele.
Rahvastikuministri avaldust käsitleti abortide vähendamisena: sisuliselt tähendab see eluõiguse garanteerimist paljudele veel sündimata eestimaalastele.
Abort on tapmine
Regionaalminister Siim Kiisleri haldusala vahenditest toetatakse jätkuvalt SA Väärtustades Elu tegevust. Käesoleva aasta 10. jaanuaril allkirjastas aga Rummo erakonnakaaslane sotsiaalminister Maret Maripuu määruse abordiraha eraldamiseks haigekassale.
Võib siis seda sammu tõlgendada vastupidisena ehk rahva elujõulisuse vähendamise ning eluõiguse kui põhiõiguse devalveerimisena? Loodetavasti suudavad erakonnakaaslased emantsipeerunud naispoliitiku selles ohtlikus kurvis peatada.
EELK sotsiaalne sõnum nimetatud küsimuses on järgmine: «Pere planeerimine algab teadliku ja vastutustundliku isiksuse kasvatamisest. Seksuaalõpetusele peab eelnema õpetus elu pühadusest, armastusest, usaldusest, truudusest ja vastutusest, millele rajanevad intiimsuhted. Abielueelne teavitamine peab aitama langetada õigeid otsuseid partneri valikul. Iga lapse sünd peab olema oodatud. On vaja luua tingimused, et laps võiks sündida vaimselt ja füüsiliselt tervena. Abort (välja arvatud meditsiinilistel näidustustel) on tapmine, seega lubamatu ja tuleb keelustada.» («Kiriku sotsiaalne sõnum», Tallinn 2005)
Vastuolu valitsuse tegevuses
Ligi 8000 sündimata last läinud aastal on meie jaoks igavesti kaotatud. See on umbes 30 klassitäit lapsi. Ma ei taha kujutleda neid suremas sõjakoledustes. Veel vähem rahuaja vaikuses.
Kümne aastaga on jäänud sündimata ligi ülikoolilinna Tartu jagu elanikke. Ja me kuuleme ametlikku retoorikat sellest, et iga laps on väikerahvale oluline. Tule taevas appi – milles see olulisus väljendub? Kas tõesti abordi lülitamises tervishoiuteenuste nimekirja?
Ühelt poolt me anname riigieelarvelistest vahenditest emadele toetust väikelapse kasvatamiseks ja teiselt poolt eraldame raha rahva juurdekasvu piiramiseks. Milline siis on meie riigi suundumus? Rahva juurdekasvu piiramises riigieelarveliste vahenditega?
Läinud nädalal üldsust raputanud teade jõhkrast nelikmõrvast Kohtla-Järvel andis sõnumi inimsüdame vastuolulisusest, elu haprusest. Erilise tähelepanu pälvis halastamatult ja küüniliselt tapetud laps.
Inimelu on püha
Paratamatult mõtled pühakirjale: inimese mõtlemised on olnud kurjad ta algusest peale. Aga mõtled ka, et ei tea, mitu lapseelu hävitati sünnieelselt: jagades aastase abortide arvu, mis on ligi 8000, päevade arvuga, saame umbes 20 elu päevas. Ma usun, et neist enamikku oleks saanud säästa. Hoida ja armastada.
Noor isa Priit Sibul (Põlva maavanem – toim.) teatab, et tema ideaal on abordivaba ühiskond, ning satub Neti-kommentaatorite sõimu alla. Kas ei ole see kummaline, et mitte öelda kummastav? Loomulikult on reaalne elu keerulisem kui mustvalged käsitlused, aga põhimõtteline hoiak elu edendamise ja pühaduste kaitsel võiks ka 21. sajandil taas ausse tõusta. Tehkem selleks midagi!
Eesti Kirikute Nõukogu on oma bioeetilistes seisukohtades (läkitus 2006. a) kindel, et inimelu on püha selle algusest lõpuni ning vajab ja väärib igakülgset kaitset juba eostumise hetkest. Kas see tähendab, et kirikute nõukogu pöördub vabariigi valitsuse poole järjekordse avaldusega, milles taunitakse sotsiaalministri tegevust ning tunnustatakse õiguskantsler Indrek Tederi initsiatiivi?
Avo Üprus,
EELK ja Vabariigi Valitsuse sotsiaalkomisjoni juht
Tubli , tubli tehke lapsi, siis meil tööd rohkem, nüüd hakatakse lapse pealt meile maksma. Mõnus asi see lapsetegemine, ei tea miks see eesti rahvas seda asja nõnnaviisi pelgab ja põlgab?
Elu peab austama, mina näiteks ei tapa lutikatki.
Üpruse palgaga võib toota ka kümme last ning need üles kasvatada. Aga mis peavad tegema töötud ja see vaeste hulk, kes hingitseb Eestimaal?
Arutelu abordi üle on ette viljatu teema. Miks? Sest me põhimõtteliselt ei saa kehtestada ühte ja 100%-list reeglit ei üht ega teistpidi – et abort on kas täielikult lubatud või täielikult keelatud. Jättes kõrvale meditsiinilised näidustused on elu nendetagi nii rikas ja kirev, et sellised ühesed reeglid lihtsalt ei toimi. Nii mõeldes me võimegi vaidlema jääda. Kuid alustame algusest.
1. Kriteeriumist
Esmane küsimus seoses abordiga on selles, kust tõmmata inimelu algamise piir – kust alates on inimene inimene. Kas sellepiiri tõmbamise kriteeriumiks võtta bioloogiline kontekst või kultuuriline kontekst, või mõni segavariant, seda peaks otsustama esmaselt.
Minu arusaam on, et kuidas me ka piire ei tõmbaks, paratamatult jääb selline piiride tõmbamine alati subjektiivseks – sotsiaalselt ja kultuuriliselt määratuks.
Bioloogiliselt on tegemist uue eluga juba sellest hetkest alates, kui kohtuvad mehe ja naise rakk ja saavad üheks oma arengut alustavaks organismiks.
Tõsi, selline uus organism pole veel suuteline iseseisvaks eluks, kuid tal on iseseisvaks tulevaseks eluks potentsiaal olemas. Kui inimene loote loomulikku arengusse ei sekkuks, siis sellest kahe raku üheks saamise hetkest alates poleks mingeid takistusi sel elu algel inimeseks saamiseks.
Niisiis, kui me ka üritame asju vaadelda nö. objektiivselt – bioloogia seisukohalt – siis tegelikult taandub ikkagi asi inimotsustuse ja -kokkulepete raamidesse. Bioloogia lubab igal eluvõimelisel lootel inimeluks saada. Kui mõni selline loode aga iseseisvaks inimeluks ei saa, siis on põhjus alati sotsiaal-kultuuriline. Räägime siis sotsiaal-kultuurilisest kriteeriumist ja jätame bioloogia.
2. Inimene ja loodus
Inimene on iidetest aegadest alates tegelenud sellega, et on kogu elavast loodusest – nii taime- kui loomariigist – valinud välja talle kasulikud liigid ja nende kasulikke omadusi edasi aretanud veelgi kasulikemateks.
Ainus, kelle külge kätt pole pandud ja kes on sellest aretustööst eemale, kõrvale ja ilma jäänud on inimene ise. Kui varasematel aegadel siiski mingi valik tehti (Spartas sündinud tütrete ja vähevõimekate poiste hukkamine on vist kõige levinum näide sellest), siis kaasajal on sellistest algelistest ja julmadest selektsioonimeetodistest õnneks täielikult loobutud.
Ometi – miks arvata, et inimene on midagi iseenesest ja sünnist alates ideaalset ja täisväärtuslikku? Et vaid loomad ja taimed vajavad parendamist? Ja et inimene seda parendamist ei vaja?
3. Õige küsimus
Küsimus pole selles, kas jätta iga arenev loode ellu ja lasta tal inimeseks saada või mitte, vaid selles, milliste omadustega inimest me tahame oma ühiskonda ja tulevikku saada. See on sama küsimus, millega inimkond on alati tegelenud ja tegeleb tänagi, kui ta vaatleb taime- ja loomariiki – mida võtta parendamiseks, mida mitte võtta?
Iseenese kohta aga inimene seda küsimust küsimust keeldub.
Et me ei saa juba viljastatud ja elava loote sotsiaalseid eeldusi ja isikuomadusi kuidagi kontrollida ja lootele intelligentsusteste teha, siis ainsaks kriteeriumiks saab siin olla vaid loote vanemate inimkvaliteet.
Küsimus on seega palju varasem kui loote elu üle otsustamine. Loode on juba olemasolev fakt ja meil tuleb selle faktiga leppida, kui me ei taha saada tapjateks. Meil tuleb hakata otsustama mitte loote, vaid lapse tulevaste vanemate üle – kellele üldse lubada last saada ja üles kasvatada, kellel seda mitte lubada.
4. Mõtlemise traditsioonid
Siin põrkame kohe maailmas üldlevinud arusaamale, et kõik inimesed on igas mõttes võrdsed ja kõigile on seeläbi garanteeritud võrdne õigus elule. Ja järglaste saamisele. See tõde on meis nii valdav, et igaüks, kes selles kahelda julgeb, tembeldatakse inimvihkajaks.
Kuid reaalsus on, et nagu kõik taimed pole võrdselt head inimesele ega ole võrdsed ka kõik sündivad loomad, nii pole võrdsed ka kõik inimesed. Sest mitte kõik lapse vanemad pole võrdsed. Üks paar saab võimekaid järglasi, teine vähevõimekaid. Vastavalt ühel lootel on enam võimet saada ühiskonnale kasulikuks indiviidiks, teine loode on oma eelduste poolest vähem kasulik. Kolmas on oma sigitajate vähevõimekuse tõttu aga tulevikus lausa koorem nii oma perele kui tervele ühiskonnale.
5. Vanemad kui mõõt
Reaalne mõõt, kes on kes ja missuguse potentsiaaliga, pole sedavõrd loode ise kuivõrd tema vanemad. Ilmselt õpime kunagi geneetika abil määratlema, kellel mis eeldused lootena olemas on, ja kui mõnel on eeldusi vähe, oskame teda geneetilisel tasemel ehk isegi parendada… Kuid kuni me sellest oskamisest veel väga kaugel oleme, tuleks meil oma tähelepanu pöörata mitte lootele, kui tema loojatele – vanematele.
Mis teisisõnu tähendab, et teatud paaridele tuleb anda soodustingimused laste saamiseks, teatud paaride laste saamist tuleb aga piirata.
Ning selles pole midagi ennekuulmatut. Vaadakem meile nii teada ja tuttavat tegevust – lapsendamist. Pole ju nii, et iga suvaline inimene või paar võib lastekodusse sisse astuda ja sealt nagu poeriiulilt endale suvalise meeldima hakanud lapse koju viia.
On aga nii, et isikud, kes soovivad last lapsendada, läbivad pika ja põhjaliku kontrolli, kas nad on üldse võimelised seda last ühiskonna täisväärtuslikuks liikmeks kasvatama.
Selles, et tulevasi adoptiivvanemaid nii põhjalikult kontrollitakse, pole midagi imelikku. Imelik on see, et puudub üldse igasugune kontroll nende üle, kes loomulikul teel lapse saavad ja lapse edasise elu eest vastutavad.
Adoptiivlaste kasvatamiseks tuleb läbida kõrged targad ja kriitilised komisjonid… oma laste kasvatamiseks piisab, kui ollakse lihtsalt bioloogilisel tasemel funktsioneeriv nagu kevadine jänes…
Kummastav!
6. Kokkuvõtvalt
Et siin keegi ei hakkaks mind gaasikambrite propageerimises süüdistama, siis näite korras: iga paar võiks saada vabalt ühe lapse, kuid teise, kolmanda ja edasiste laste saamine peaks toimuma juba kontrolli tingimustes. Sama range kontrolli tingimustes, nagu peavad läbima last adoppteerida soovivad vanemad. See tagaks, et tulevased põlved sünniksid veidi paremate ellujäämise ja arenemisvõimalustega ja me ei peaks suure osa oma ressurssidest kulutama lootusetute peale.
Tean, mu mõte on vastuolus meie kaasaja humanistlike arusaamadega inimesest ja inimelust. Ammugi ei ole mu jutt siin mingi lahendus, sest selline asjade korraldamine ühiskonnas nõuaks väga pikka ettevalmistusperioodi, meie seniste arusaamade muutumist ja sügavat praktilisel tasandil läbimõtlemist. Sest inimesed saavad lapsi ikka – ega pole nii kerge laste sündi kontrollida.
Kuid suuremas perspektiivis ja pikema aja peale ette vaadates – ega teist teed kui alustada vanematest meil kah pole, kui üldse soovime, et inimene kui liik areneks.
Meil tuleb eristada võimekamad vanemad vähemvõimekamatest ja luua võimekamatele paremad tingimused inimsoo jätkamiseks, samas vähemvõimekaid selles osas piirata.
Kaasaja keeles tähendaks mu mõte sisuliselt seisuste taasloomist. Kedagi poleks vaja tappa, kuid me peame targalt ja ettenägevalt hoolitsema, et meie tulevased põlved oleksid enamaks võimelised kui kaasajas elavad põlvkonnad. Pole teist lahendust kui seisused – miks mitte seda sõna siin mitte kasutada.
Seisused – kuid teisel alusel kui see on inimkonna eri kultuurides seni olnud. Sest muidu inimese sugu mandub.