Sada aastat vaimuvalgust – Eesti Kirik 100.

Jakob Aunver. FOTO: Arhiiv

Kui alates 1926. aastast kaastööde honorarid tasapisi tõusid, siis 1929. aastal otsustas toimetus välja makstavaid summasid langetada. Ajalehe majanduslik seisukord aina halvenes. 1930. aastal otsustati toimetuse koosolekul tegevtoimetaja palga ja honoraride maksmine ajutiselt lõpetada ning küsida kirikupäevalt toetuse tõstmist, et ajalehe väljaandmisega saaks jätkata. Ühtlasi küsiti kirikupäevalt, kas Eesti Kirik peaks ilmuma nädala- või kuukirjana. Ehkki kirikupäev kinnitas, et Eesti Kirik peab edasi ilmuma, oli finantsolukord siiski sedavõrd halb, et 1930. aastal esitas tegevtoimetaja Jakob Aunver tagasiastumispalve. Et ajalehe väljaandmine oli tema õlgadel, ei lastud Aunveril lahkuda. Asi lahendati nõnda, et Aunverile anti kuu aega puhkust ja loodeti sügise poole finantsküsimused lahendada.

Aunver püüdis ka ise kirikulehe majanduslikku olukorda parandada, pakkudes 1930. aasta oktoobris välja Eesti Kiriku ümberkorraldamise osaühinguks. Majanduslikult raskel ajal toimetas Aunver ajalehte tasuta, honorari maksti vaid erandkorras, peamiselt vaid Laste Sõbra kaastööde eest. 1931. aastaks oli majanduslik olukord sedavõrd paranenud, et Aunverile maksti ajalehe väljaandmise jooksvateks kuludeks 20 krooni kuus.

Ka 1930. aastate alguses oli Eesti Kiriku majanduslik toimetulek keeruline tellijate võlgnevuste tõttu. Ajaleht oli omakorda võlgu kiriku keskkassale. 1931. aastal otsustas toimetus, et võlad tuleb kohtulikult sisse nõuda. 1932. aastal otsustati võlgade sissenõudmine anda vandeadvokaadi kätte, enne kirikupäeval õpetajatele teada andes, et võlad tuleb ära õiendada. Esimest korda ajalehe ajaloos ületasid lehe tulud kulusid alles 1937. aastal. Sellega seoses rõhutas piiskop Rahamägi 1938. aastal vajadust tõsta Eesti Kiriku toimetuse liikmete palku ja palgata tööle usuteadusliku haridusega sekretär.

Kirikulehe väljaandmine

1920.–1930. aastatel ilmus Eesti Kirik nädalalehena neljapäeviti. 1927. aasta detsembris arutati toimetuse koosolekul, kas kirik vajaks lisaks Eesti Kirikule päevaküsimuste lahkamiseks paaril korral nädalas ilmuvat väljaannet. See oli aeg, mil perekonnaseisuseaduse ning teistel kiriku ja riigi suhteid puudutavatel teemadel oli kirikust avalikkuses palju juttu ning uue väljaandega oleks kirik saanud oma sõnumit paremini esitada.

1928. aasta aprillis pakkus toonane tegevtoimetaja Jakob Aunver välja, et Eesti Kirikut võiks edaspidi välja anda kord kuus ja nädalalehena võiks selle kõrval ilmuda kirikupoliitilisi ja päevakajalisi küsimusi käsitlev omaette väljaanne. Juba samal aastal otsustati päevapoliitilise ajalehe väljaandmisest siiski loobuda, sest seda peeti Kristliku Rahvaerakonna ülesandeks. Praostid avaldasid 1928. aastal soovi, et artiklid poleks nii pikad ja oleksid hingekosutuslikku laadi. Rohkem sooviti näha ka harivat materjali, aga seegi ei tohtinud olla liiga pikk ja raskesti loetav.

Pikka aega ilmus Eesti Kiriku väljaandena ka kiriku ametlikke teateid avaldanud Kiriku Teataja ja selle väljaandmiskulud kaeti eraldi keskkassast. 1935. aastal pöördus ajalehe toimetus sel teemal konsistooriumi poole, soovides, et Kiriku Teataja ei ilmuks enam Eesti Kiriku lisana. Sellega vabastati Eesti Kiriku peatoimetaja Kiriku Teataja väljaandmise vastutusest ja jäeti see ülesanne konsistooriumi peasekretärile.

1926. aastal arutati ajalehe toimetuses lasteajakirja väljaandmist, sest kiriku lastetööle hakati 1920. aastatel järk-järgult suuremat tähelepanu pöörama. 1927. aasta alguses sooviti lastele mõeldud väljaande küsimus viia kirikupäeva ette, et selle ilmumisele heakskiit saada. Ajalehe väljaandmissageduseks kavandati üks kord kuus ja tiraažiks planeeriti 1000 eksemplari. Lastele pühendatud kiriku väljaande nimeks sai Laste Sõber ja see alustas ilmumist 1927. aasta juulist. 1931. aastal suurendati selle mahtu 12 leheküljele. 1936. aastast anti Laste Sõbra väljaandmine üle kiriku noorsootöö keskusele.

(Järgneb.)